Soomepoiste juunikuu koosviibimine toimus küüditatute mälestuseks meenutuspäevana 9. juunil Eesti Majas. Osavõtjate pere oli tavakohaselt arvukas. Koosviibimise avas klubi esimees Ylo-Mark Saar, kes rõhutas järgneva pühapäeva, 14. juuni tähtsust meie rahva elus. Meie hulgas oli sellele sündmusele kaasa elanud Ülo Sipsaka, kel õnnestus pääseda Tamsalu raudteejaamas küüditatute rongist. Nüüd tähistab ta seda päeva teistkordse sünnipäevana.
Päevakohase kõne pidas abiesimees Paavo Loosberg, kes kõneles, et pühapäeval, 14. juunil mäletame üht sünget päeva eesti rahva ajaloos, meenutades oma järeltulevaile põlvedele seda suurt ülekohut, mida tegi võõras võim eesti rahvale. 20 aastat oli eesti rahvas rahulikult oma kodus elanud ja maad harinud. Elati vennalikult külg külje kõrval kõigi nendega, kes tahtsid Eesti Vabariigis elada, rahulikult tööd teha ja oma kodu luua.
1939.a. tuli võõras võim meie maale, kes jõu, ähvarduste ja valega võttis meilt riigikorra ja surus meile peale võõra eluviisi. 14. juunil 1941 alustas see uus võim Eestis, Nõukogude Liit „inimeste äraviimisega“ kui selle uue võimu enesekehtestamise vahendiga. /…/ Kohalike kaasajooksikute ja rahvareeturite abiga seati kokku nimekirjad ja 14. juuni varahommikul algas Punaarmee ja NKVD ühisaktsioon — eesti perede, sülelastest kuni vanuriteni, unerüpest väljarebimine ja piinarikkale tulevikule vastusaatmine. Seda terroriakti korrati veel märtsis 1949.
Täna meenutame ja mälestame neid õnnetuid, kes nende terroriaktide ohvriks langesid. Aga nüüd, kus me leinahetkeks langetame pea, tundkem kohustust teha see terroriakt teatavaks kogu vabale maailmale. /…/ Hoidkem meeles lauliku sõnu — mis meilt võet, meenutagem ja mis meile jäi — seiskem püstipäi!
Selle kõrval meenutas Johannes Vihma päeva, mil algas venelaste suurrünnak 9. juunil 1944 Karjala rindel. Peale asjalikke mälestuslikke sõnavõtte hüüti juunikuu sünnipäevalistele kolmekordne „Nad elagu!“, misjärel asuti kaetud laudade juurde. Sünnipäevalised olid Ülo Sipsaka, Raffi Moks, Helgi Seim ja Erna Tigane.
