Soomepoistele toob jõuluöö mälestusi esimesest ööst rindel ja õppelaagris. Detsembris koguti meestelt koduste ja armsate aadresse — Soome Yleisradio lubas jõuluõhtul anda edasi jõulutervitusi. Nii elati koduste läheduses, kui ümber oli võõra maa talvine jõuluöö. On teadmata, kui paljud kasutasid seda võimalust, mille andsid soomlased neile nagu oma sõduritelegi.
Soomepoiste Klubi lõpetas oma tegevusaasta jõulukoosviibimisega Eesti Maja kunstigaleriis rohkearvulise osavõtjaskonnaga, kelle hulgas oli mitmeid külalisi. Klubi esimees Ylo-Mark Saar avas koosviibimise ja tutvustas soomepoisist pastorit Gustav Pitkat, soome sõjaveteranide esindajat Veikko Kalliot ja pastor Arho Tuhkrut. Külalisi tervitati aplausiga. Pühadekohase kõne pidas pastor A. Tuhkru, mille südamikus oli kokkukuuluvuse tunde säilitamine ja selle kasutamine elus. Ilmselt suutis vaimulik soomepoiste vaimsusele läheneda ja nägi selle tugevust ühiskondlikus elus ja tegevuses.
Pastor G. Pitka rinnale kinnitati seni eemaloleku tõttu puuduv mälestusmedal, misjärel ta ütles söögipalve, Ene Tamm andis edasi Arved Viirlaiult saadud pühadetervituse. Esimees märkis, et seekord on kolm sünnipäevalast, kellest üks, Johannes Vihma hoolitseb magustoidu eest.
Koosviibimise muutis sisukaks jõulumuusika osa, kus Asta Kaupsi valikul ja Charles Kipperi klaverisaatel lauldi ühislauludena seitse tuntud jõululaulu, millest esimene juhatas „Läbi sahiseva lume“. Teised sisendasid osalejaisse jõulutunde. Erilise tunnetetiheda soololaulu esitas C. Kipper oma saatega „Pühast ööst“, mille ta tegi juba noorena ja mis igal aastal on saanud tõeliseks jõulutundeliseks helitööks. Klaverihelid sisendasid „Püha öö“ mõiste, mille vastu keegi ei saanud jääda külmaks. Kava lõpetati kolme jõululauluga; Asta Kaups esitas oma soololaulu ja C. Kipper veel oma „Au Jumalale“ saate.
Jõulutoiduks olid jõuluvorstid, mille järel õnnitleti sünnipäevalast Johannes Vihmat kolmekordse elaguhüüdega ja anti „enesekaitseks“ sõna. Ta on uurinud soomepoiste saatust, põhinedes Vello Salo andmeil. Neist on langenud kuni 500 meest. Et meist on ikka veel nii paljud elus, näitab, et oleme „õnnelapsed“. Meil tuleb soomepoiste vaimu hoidjaina kokku hoida. See on meie praegune suurim tugevus.
