Eesti vabatahtlikest moodustati Soomes vägede ülemjuhataja marssal Mannerheimi käskkirjaga 8. veebruarist 1944 jalaväerügement, mis sai ilusa ümmarguse numbri – 200 (lühendatult JR 200).

Eesti vabatahtlikke oli Soome sõjaväkke astunud juba Talvesõja ajal ja ka Jätkusõja puhkedes oli neid, kuid mitte väga suurel arvul. Eestist tulnute arv kasvas 1943. aastal, kui mehi hakati sunduslikult Saksa sõjaväkke mobiliseerima. Esialgu teenis suur osa eestlastest 47. jalaväerügemendi kolmandas ehk Vallila pataljonis (III/JR 47), mille eesotsas oli eestlastesse sõbralikult suhtuv major Claes Gripenberg, marssal Mannerheimi õepoeg. Mitte kõik Soomes ei mõistnud eestlasi, kes olid põgenenud Saksa sõjaväest või ei tahtnud sinna minna ja tulid Soome, et siin armeesse astuda ja võidelda ikka sellesama vaenlase vastu. Seepärast võttis eestlastest koosneva omaette jalaväerügemendi moodustamine üksjagu aega.



Rügemendi ülemaks määrati kolonelleitnant Eino Kuusela, kes oli lõpetanud Eesti Kõrgema Sõjakooli ja valdas vabalt eesti keelt. I pataljoni ülemaks määrati Mannerheimi risti rüütel major Eero Kivelä, kes oli tuntud eestlaste sõbrana ja II pataljoni ülemaks määrati kolonelleitnant Väino V. Savonen, kes oli samuti lõpetanud Eesti Kõrgema Sõjakooli. JR 200 I pataljoni koosseisu arvati Vallila pataljon, kus mehed olid juba rindekogemuse saanud. Taavettisse koondatud Eesti vabatahtlike hulgas oli elukutselisi mitmes armees teeninud ja rindekogemustega sõjamehi kui ka ilma igasuguse sõjalise ettevalmistuseta mehi ning seepärast alustati rügemendi koolitusega. Noorsõduri ettevalmistus reameheks kestis Soome armees kolm kuud. Tankitõrjujad, sidemehed, kirjutajad, sanitarid, pioneerid, autojuhid, hobusemehed, kokad jt. said veel erialase väljaõppe. Samuti tuli koolitada vajalikul määral ohvitsere ja allohvitsere. 1944. aasta juunis, kui rügement saadeti rindele, oli selle koosseisus ligikaudu 2000 eestlast ja üle kolmesaja soomlase. Rindel osaleti Punaarmee suurrünnaku tõrjelahingutes, kus eestlastest hukkus või jäi teadmata kadunuks ligi paarsada meest ja ligi 300 sai haavata. 12. augustil viidi JR 200 tagalasse, et võimaldada Eesti vabatahtlike minekut Eestisse. 16. augustil kirjutas marssal Mannerheim alla JR 200 laialisaatmise käskkirjale. 19. augustil saabus 1752 Eesti vabatahtlikku Saksa transpordilaeval „Wartheland“ Hankost Paldiskisse, et kaitsta oma kodumaad pealetungiva Punaarmee vastu. Lootusrikas rahvas ristis Soomest saabunud vabatahtlikud hellitlevalt soomepoisteks.

8. veebruaril tähistasid soomepoisid JR 200 asutamise aastapäeva. Kõigepealt sõideti Metsakalmistule, kus soomepoiste rahulas asuvale mälestusmärgile asetati pärgi ning võitluskaaslaste kalmudel süüdati küünlad. Seejärel sõideti Murastesse Politsei ja Piirivalve Kolledžisse, kus toimus pidulik koosolek. Soomepoiste rügemendi lipu deviisiga „EESTI AUKS TULEVIKU PANDIKS“ tõi pidusaali kolonel Risto Rantakari Soomest, teda assisteerisid Eesti naiskodukaitsjad. Kõlas Eesti Vabariigi hümn, loeti ette marssal Mannerheimi seitsmekümne aasta tagune käskkiri rügemendi asutamise kohta. Kaitseliidu ülem brigaadikindral Meelis Kiili tänas soomepoisse, keda oli kohal rohkem kui paarkümmend, ja andis neile tänutäheks üle mõõga. Soome Sõjaveteranide Eesti Ühenduse esimees Villem Ahas rääkis rügemendi ajaloost ja andis soomepoiste tegemisi toetanutele üle ühenduse auliikme märgid. Aktus lõpetati soomepoiste hümni „Teid me tervitame kodumaa metsad“ ühise laulmisega. Järgnes meeleolukas koosviibimine, kus osalesid soomepoisid ja neid tähtpäeva puhul õnnitlema saabunud sõbrad nii siit- kui ka sealtpoolt Soome lahte.


Peep Pillak

Märkmed: