Teisipäeval, 9. märtsil tähistasid soomepoisid oma liikumise 67. aastapäeva. Haigestunud esimeest Ylo Mark Saart asendas abiesimees Raffi Moks, kes nimetas ka märtsikuu sünnipäevalapsed. Nendest olid kohal Leonid Seim ja Hannes Oja. Edgar Marten luges surma läbi lahkunute nimed. Selgus, et aasta jooksul on surnud Siberis, Kanadas ja USAs mitmeid mehi, keda mälestati leinaseisakuga.
L. Seim meenutas 66 aastat tagasi toimunud Tallinna pommitamist. Mitmed kohalviibinud olid sel päeval, 9. märtsil elanud Tallinnas ja mäletasid seda hävitavat sündmust. Frieda Vihma meenutas, et ta käis siis Tallinnas tööl ning oli sel ööl varjendis. Samal ajal hävis nende maja.
Asta Kaups, kes elas Tondil, mäletab sellest ööst „ jõulupuid“ ja pommide langemise vihinat. Erich Rämmeld jälgis Tallinna pommitamist Soome sõjalaevalt. Vene lennukid olid linna kohal. Et vältida suurest kuumusest tingitud katuste süttimist, kasteti neid veega.
Järgnes lõunasöök, kus söögipalve ütles Asta Kaups.
Päevakohase kõne pidas abiesimees Paavo Loosberg, õnnitledes soomepoisse esmalt nende aastapäeva puhul. Avaldame kõne refereeritult.
P. Loosberg nentis, et soomepoisid on andnud sünnimaale oma suurema panuse ja „nüüd hindab järeltulev põlv meie toonast tegevust“. Nad kas kiidavad selle heaks, laidavad maha või seavad küsimärgi alla soomepoiste otsused ja otsustele järgnenud tegevuse. Kõneleja käsitles mõnda niisugust seisukohavõttu möödunud tegevusaastast.
Virumaa Teatajas (06.02.2010) kirjutab toimetaja Andres Puhver Rakvere kooli seinaplaadist, mis on pühendatud Talve- ja Jätkusõjas võidelnud eestlastest soomepoistele. Mälestustahvli kinkis koolile annetusena esimene taasvabanenud Eestis sündinud Rakvere gümnaasiumi lõpetajate lend. Tahvli idee pärineb ajalooõpetajalt Heli Kirsilt ja selle valmistas kooli vilistlasest kiviraidur Joel Petrov.
Heli Kirsi kirjutab samas väljaandes ilmunud artiklis „Rakvere gümnaasiumi väärikad soomepoisid“: „Teise maailmasõja päevil võtsid saatusliku otsuse vastu need noormehed, kes ei nõustunud okupante teenima ja põgenesid Soome, kus võitlus toimus ilmselge vastasega: sõditi maailmarevolutsiooni ihkava kommunistliku Nõukogude Liidu vastu ja Soome riigi püsimajäämise eest! Eesti oli ju hääletult ära antud ... Neid poisse hakati kutsuma soomepoisteks.“
Eesti oli hääletult ära antud? Kõneleja peatus oma mälestustel, kui ta, 1939. a. Tondi Sõjakooli lõpetanuna teenis Rakveres 2. Suurtükiväe Grupi 4. patareis juhtimisrühma ülemana. Ta rääkis tollaste sündmuste ajaloolisest taustast ja sellest, kuidas Eesti sõjaväelased valmistusid võimalikuks vaenlase dessandiks Vainupea ja Karepa vahel: „… kui õhtul oleks tulnud käsk, siis järgmisel hommikul oleksime olnud rannikul, valmis rünnakut tagasi lööma.“
„24. septembril anti meie valitsusele Moskvas ultimaatum Eesti pinnale baaside saamiseks. Eesti Riigikogu juhatus koos laiendatud Kaitsekomisjoniga arutasid 25. ja 26. septembril olukorda ja tegid Vabariigi Valitsusele ettepaneku ultimaatum vastu võtta. Seda Valitsus ka tegi ja President kinnitas otsuse. Küllap aitas see kaasa, et riigijuhtidel oli meeles, et kui 1937. aastal Soome kutsus Helsingisse külla Saksa allveelaevastiku üksuse, siis N. Liit saatis Tallinna külastama ühe oma kahest lahingulaevast. Nendest kumbki oli varustatud 12 tollise kahuriga, mille laskeulatus oli kaugelt üle 35 kilomeetri. Õhust oleks neid kaitsnud üle 100 lahingulennuki, mille kiirus oli 340-400 km tunnis ja mis olid varustatud kahe kuulipilduja ja kahe 20 mm kahuriga. Meie juhtkond sai aru, mida see ülejõu vahekord tähendas,“ selgitas hr. Loosberg.
Heli Kirsi ütleb oma artiklis, et „saatus ei hellitanud neid noori mehi“. Just asjaolu, et nad olid soomepoisid, tegi neid II maailmasõja järel kommunistlikule rezhiimile eriti ohtlikuks. Need mehed olid vääramatu moraali, autunde, võitlustahte, ennastsalgavuse ja patriootlikkuse võrdkujuks. Niisuguste meeste kohta võiks öelda, et olid alles raudsed mehed, äraostmatud. Rakvere gümnaasiumi vilistlaste hulgas on vähemalt 40 soomepoissi. Mälestustahvli sõnastas Heli Kirsi: EESTI AUKS – TULEVIKU PANDIKS.
Soomepoisid Ameerika Ühendriikides ja Kanadas teevad kummarduse ja avaldavad tänu Rakvere gümnaasiumi direktorile Aivar Pantile, ajalooõpetajale Heli Kirsile ja kõikidele, kes autahvli ülespanekule kaasa aitasid.
Tamperes ajalehes
Keskisuomalainen ilmus kapten Risto Kurki sulest 24. veebr. 2010 artikkel „Suomen-poikia enää alle 180“. Artikli juures on ka soomepoiss Uno Mändla pilt 1955. aastast, kui ta on laeval Jenissei jõel saabumas Siberist pärast 10-aastast sunnitöölaagrit. Edasi tsiteeris kõneleja kõnealust artiklit tõlkena, kus on mh öeldud, et Soome rinnetel langes 181 eestlast ja Soome aumärkidega vääristati 260 eestlast.
Nüüd on nendest, umbes 3400 noorest eestlaste üksusest Eestis elus vähem kui 180 meest, kelle keskmine vanus on ligemale 88 aastat. Nendele pühendatud mälestusmärke on mitmel pool Soomes. Erukapten Kurki tänab oma artiklis eesti soomepoisse selle eest, et nad tulid kaitsma sõja ajal Soome rahvast ja tema iseseisvust. Soomepoisid Ameerika Ühendriikides ja Kanadas teevad kummarduse kapten Kurkile ja saadavad tugeva käepigistuse üle ookeani Soome, ühele soomepoiste heale sõbrale.
Lõpuks ütles abiesimees Raffi Moks tänusõnad koosviibimise korraldajatele ja osalejatele.
