Teisipäeval, 14. septembril toimus Eesti Maja galeriiruumis Soomepoiste Klubi „sisepiknik“ hernesupi ja kringliga.

Avatervituse ütles klubi esimees Ylo-Mark Saar ja tutvustas seejärel külalist, Peetri koguduse uut õpetajat Ants Toomingat, kes ütles söögipalve.

Y.-M. Saar meenutas oma sõnavõtus klubi ajalugu. Ta jutustas ka oma purilennu kogemustest ja kunagistest sündmustest Paldiskis, kui 19. augustil kodumaale naasnud soomepoistest moodustati Eesti Leegioni pataljon. Esimees peatus ka Emajõe ääres toimunud võitlustel, kus pärast lahingut jagati sõdureile 44 raudristi, ehkki langenuid oli rohkem.

Puudutades 60 aasta taguseid augustisündmusi iseloomustas Ülo Sipsaka oma sõja-aastat noore poisi õppetunnina Soomes, mille käigus ta koolitati sanitariks, ning peatus mitmetel selle aja drastilistel sündmustel.

Johannes Vihma rääkis oma põgenemisest Eestist; tänu kompassile sai ta koha paadile. Ta meenutas palvetavat vanakest, kes lahkumisel ütles: „Mina jään terveks ööks palvele kuni jõuate üle vee“. Ja paat jõudiski Pirtti, kust mehed viidi salateed pidi edasi, sest venelaste kontrollkomisjon asus juba Soomes. Kompassi abil jõuti õigele teele.

Sünnipäevalaps Roland Järvald, kes kostitas osalenuid kringliga, jutustas vahepalaks paar teravmeelset lugu. Siis kõneles Peeter Kaups, kelle mälestused ilmuvad eraldi loona meie tänases lehes.

Õp. Tooming rääkis oma kogemustest 2000.a. Kloogal toimunud kaplanite kursusel. Nüüd on ta Kolga-Jaanis vaimulik ja ka sealse Kaitseliidu maleva kaplan. Õpetaja avaldas lootust, et eelolevad 10 kuud kujunevad sama huvitavateks, kui siin viibitud neli esimest päeva. Klubi esimees Ylo-Mark Saar kinkis õpetajale soomepoiste kroonikaraamatu „Soomepoisid Kanadas 50“.

Pühapäeval, 19. septembril tähistati Agricola kirikus Soome sõja lõpu 60. aastapäeva, kus ka osa Soomepoiste Klubi liikmeid osales ja kus teiste lippude seas ka Eesti lipp oli.

Lõunasöögi järel tervitas soome veteranide Toronto ühingu esimees Ben Järvenpää. Unto Mäkinen esitas meeleolukaid sõjaaegseid sõdurilaule end akordionil saates.

B. Järvenpää kõneles teemal „Soome tee vabadusse“, milles peatus mitmetel ajaloolistel tõikadel. Soome kaotused sõjas olid küll suured, kuid venelased taipasid, et Soome vallutamine polegi nii lihtne. Moskva nõudis Soomelt tingimusteta alistumist, plaanides soomlasi ümber asustada Taga-Kaukaasiasse. Just seetõttu ei nõustunud Soome nende nõudmistega.

Soome rahva üksmeelset võitlust oma vabaduse eest ja Soome riigi säilimist nimetas kõneleja imeks. Selles võitluses osalesid ka eestlased.

Paavo Loosberg kasutas oma kõnes inglise ja ameerika ajakirjanduses ilmunud sõjaaegseid materjale, kust ilmneb, et venelased kasutasid 1944.a. läbirääkimiste ajal hirmutamise taktikat. 17. märtsil 1944 pöördus president Roosevelt Rootsi kuninga poole, et see mõjutaks Soomet rahulepingu sõlmimiseks N. Liiduga. Roosevelt imestas, miks Soome pidas sõda „sõbralike venelastega“. Välisminister Hull soovitas koguni diplomaatiliste suhete katkestamist Soomega.

Edasi peatus kõneleja veel soomepoiste saatusel neil kriitilistel aegadel.

Lõpuks rõhutas P. Loosberg, et Soome vajas marssal Mannerheimi taolist silmapaistvat juhti nii sõja kui rahu ajal, kes ei kummardanud natse ega kommuniste ja lisas, et ta tunneb sügavat austust selle väljapaistva isiku vastu.

19. september on meile ääretult kallis päev, nüüd oleme rõõmsad, et on vabad niihästi Eesti, Läti kui Soome. Õnne neile!

Märkmed: