Eesti Elu
Soome vabaduse ja Eesti au eest
Kultuur 06 Mar 2009 Eerik PurjeEesti Elu
    Trüki   E-post   FB     
Arved Viirlaid: Põhjatähe pojad. Ilmamaa, 2009. 454 lk.

Mälestusi on alati hea lugeda. Iga inimene on käidud eluteel näinud palju huvitavat, mis veel siis, kui finishijoon juba selgesti terendub, nii elavalt meenub, et ei raatsi mahajääjaid sellest ilma jätta. Tekib tahe seda jäädvustada. Jäädvustaja jutustamisoskusest sõltub, kuivõrd teised sellest osa saavad, kuivõrd see nende mõttemaailma rikastab.

Viirlaiu ladusa jutustamisoskusega on tuttav igaüks, kes tema romaane on lugenud. Kuna pealkiri vihjab üsnagi selgelt Soome jätkusõja päevadele, siis võib see lugejas tekitada petliku lootuse romaanide legendaarsete peategelaste –„Tormiaasta“ Alar Saarepi või „Ristideta haudade“ Taavi Raudoja – taaselustamisele. Seda see teos ei paku, see pole autori kirjutamise eesmärk.

Viirlaid nimetab oma teost autobiograafiliseks romaaniks. Selles on ajalugu ja memuaristika osavalt ühendatuna surutud belletristilisse vormi. Ajaliselt katab see üsna lühikest, kuid olulist ja murrangulist lõiku autori eluteest. Kogu sündmustik toimub vaevalt poolteise aasta jooksul – kevadest 1943 kuni sügiseni 1944. Ainult põgus eelmäng ulatub 1941. aasta suvve, kus autor Nõukogude mobilisatsioonist kõrvale hoidnud metsavennana major Hirvelaane vabatahtlikepataljoni koosseisus Rapla ümbrust vaenlastest puhastab.

Paar aastat hiljem on autor taas olukorras, kus temalt oodatakse „vabatahtlikult sunniviisil“ võõrväkke astumist. Formeerimisel on Eesti Leegion. Uutes võimumeestes ollakse juba piisavalt pettunud ja teiselt poolt tuletab end meelde Vabadussõja-aegne tänuvõlg hõimuvelledele. Salaja üle lahe siirdumine võimaldab selle võla tasumist ja samaaegselt põlisvaenlasega arvete klaarimist. Koos paari ustava sõbraga valib autor selle tee.

Autori jutustus viib lugeja samm-sammult läbi kogu selle ajaperioodi, mida on kirjeldatud tõetruult ja värvikalt, paraja annuse mõnusa huumori, südamlikkuse ja kohati ka süngusega. Väljaõpe Soome armees on karm, juhtkond üldiselt heatahtlik, kuid nõudlik. Seda saab eriti kibedalt tunda allohvitseride koolis ja ohvitseride kursusel, kuhu autor suunatakse. Uhkust sisendab eesti poistesse asjaolu, et mitmel pool antakse hõimuvelledele silmad ette. Õppelaagris korraldatud hõimuõhtul, kus leiavad rakendust mitme eesti vabatahtliku erilised talendid, üllatatakse soomlastest juhtkonda. Rivilauluga lüüakse soomlased nii mõjuvalt üle, et viimased saavad selle eest erimahvi – miksi ette laula kuin virolaiset?! Hellust toob karmi sõduriellu kirjavahetus ja puhkusel põgus kohtumine hõimuõdedega – pikku-siskot Helsingis. Sõjaolukorra tõttu on aga selles suhtlemises sageli rohkem venna-õelikkust kui tõelist romantikat.

Eesti poiste Soome armees sooritatud sangariteod jäävad lugejal nägemata, sest autor rindele ei satu, vaid suunatakse ohvitseride kursusele, mille lõpetamisele järgneb varsti tagasisõit Eestisse. Rinne on nihkunud Eesti pinnale ja enamus eesti vabatahtlikest tunneb endal kohustust minna kaitsma kodumaa piire. Minnaksegi, saatjaks soomlaste mõistev nõusolek ja ootamas kodused ning sakslaste hiljem petlikeks osutuvad lubadused.

Ka Eesti pinnal jääb autor suuremaist lahinguist kõrvale, sest rindele saadetakse vaid üks pataljon. Satub aga Kloogal juudilaagri likvideerimisele piisavalt lähedale, et selle võika sündmuse ängistust endaga elulõpuni kanda. Saab külastada kodu ja omakseid. Põgeneb uuesti kaluripaadiga üle lahe Soome juba Punaarmee poolt „vabastatud“ kodumaalt.

Kuigi teos on kirjutatud romaanivormis, baseerub see täielikult tõsioludel ja kõiki tegelasi nimetatakse õigete nimedega. Autori oskuse tõttu inimtüüpe värvikalt kirjeldada jääb ta enese isik suhteliselt kõrvaliseks. Jääb mulje, nagu oleks ta sel retkel vaid reporterina kaasas olnud. Ometi oli ta juba reamehena „jupijumalaks“ tõusnud ja pidi sageli alkoholiuimas viibiva rühmaülema kohuseid täitma – küll vanha Viirlaid korraldab! Vanha Viirlaid oli kakskümmend üks aastat vanha ja korraldaski kõik, kaasa arvatud selle loo kirjapaneku. Seda küll aastakümneid hiljem, mil ta on selleks veel küllalt nuori miesi.

Lõpuks lubatagu mul tsiteerida üht lõiku autori eessõnast oma Soome siirdumise kohta: „Ma ei usu, et läksime sinna kõrgete ideede ajel. See oli meile loomulik tee. Ja olnuks seda vist paljudele nendestki meie võitluskaaslastest, kes seisid vaenlase vastu pikal idarindel Saksa välihallis.“
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus