HINDREK PIIBER, Tallinn

Mõni aeg tagasi korraldas rühm Soome kirjandustegelasi ühes Soome televisiooni kultuurisaates Eesti tänapäevase — ehk nagu nad ütlesid — moodsa luule arutelu. Soome keelde tõlgitud luulenäiteid äsjailmunud luulevalimikust esitati soome ja võrdluseks kohe ka eesti keeles.

Tõlgete kvaliteedist rääkides rõhutati eesti keelest soome keelde tõlkimise erilist keerukust, kuna eesti keele arenemistase (kehitystaso) olevat tublisti kõrgem soome omast.

Ootamatult märkab ka Eesti Päevalehe keeletoimetaja ammutuntud tõsiasja, kuidas eesti keelde, vaatamata oma nimetatud arenemistasemele, on ilmunud terve rida soome keelest laenatud sõnu ja väljendeid. Üsna lootusetul toonil ennustab ta ja annab peaaegu lubaduse eesti keele peatsest vältimatust muutumisest mingiks uus-vanaks soome-ugri keeleks.

Tõepoolest — täika on asendunud/asendumas kirbuturuga, kangekaelne jäärapäisega. Ja seega nendele paljudele samasugustele näidetele tuginedes väitvatki rühm keeleteadlasi, et mitte inglise ega näiteks vene, vaid just soome keel on see, mis eesti keele iseseisvuse ohtu seab. Ometi oleme kogu oma teadliku elu jooksul kuulnud lugematuid jutte ja legende eesti keele ainulaadsest kõlast, tema võõramaalase kõrvale lausa kauni muusikana tundumisest.

Kus või mis on siis ometi see jõud ja võim, mis maailma kauneima keele rääkijad selliselt oma keelde suhtuma paneb? Seletus peitub arvastavasti inimese olemuses, tema tahtmatus alluvuses pidevale mõjutusele. Kui teile ikka hommikust õhtuni, päevast päeva raadiost, ajalehest ja televiisorist mingil põhjusel kasutusele võetud võõrsõnu ja mõtteid korratakse, no midagi peab ju kuulaja pähe kinni ikka jääma küll.

Tänapäevase eesti keele kõige suuremad kujundajad on seega mitte keeleteadlased, vaid kahtlemata ning otse loomulikult raadio ja televisioon, uudistelugejad diktorid, populaarsete saadete juhid, spordisaadete kommentaatorid. Sama teevad lehtede keeletoimetajad. Ning võõrkeelsete raamatute tõlkijad ja nende raamatute keelelised ja muud toimetajad. Rääkimata arvutites sõnavõtjatest.

See keel, mida tarvitatakse raadios ja televisioonis, olgu siis tegemist uudiste, spordisaadete või mälumänguga, sisaldab tõepoolest kõiki neid keeletoimetaja artiklis esitatud näiteid. Alati olemas olnud ilusa kõlaga eesti sõnad asendatakse mujalt toodutega, mis meie keele meloodilisusega kokku sobima sunnitakse. Tuletagem näiteks meelde, millal ja mis asjaoludel kasutati viimati saadetes kaunist ja kõlisevat eesti sõna jälle. Peame harjuma vägivallaga, et sõnake jälle on juba ammu asendatud soomepärase lameda ja nasaalselt kõlava taas-iga! Mis iseenesest võiks ju vabalt jälle kõrval oma keelelist elu elada, kuid ometi mitte ainuvalitsejana.

Soome-ugri keelte rahvusvaheliselt tuntud autoriteet prof. Robert Austerlitz Columbia ülikoolist arvas kunagi Tallinna kohtumisel eesti keelest, et meie keele tugevus on samas ka tema nõrkus: eesti keelelt on väga mugav üle minna paljude teiste keelte omandamisele, aga ta on ka väga vastuvõtlik teiste keelte mõjutustele.

Elu on näidanud, et see tõesti nii on: enamik rahvaid näeb musta vaeva näiteks itaalia keelega, samas kui tänu meie helisevale l-ile on see eestlastele ainult kättevõtmise asi. Omaette naljanäide on, kuidas meie kirja- ja kõnekeele tavaline sidesõna et on muutunud soomelikuks ettee-ks, küll lauset alustamas või mõttekriipsu asendamas.

Seega — kahju küll — meie argikeele igapäevane lakkamatu mõjutamine võõrsilt pärit lisanditega on andnud tulemusi ja hetkel on selleks suurimaks mõjutajaks sugulaskeel Soome lahe teiselt kaldalt.

Päevalehe keeletoimetaja arvab oma artiklis, et selliste suundumuste puhul eriti ei lugevat, mis me ise sellest arvame. Tahaks siiski loota ja uskuda vastupidist — just nimelt ja ainult see loebki, mis me oma keelest ise arvame. Ja ise igati püüda takistada avalikku pealepressivat lodevust keelekasutuses.

Kui oleks võimalik kuidagi kohendada või korraldada meie raadios, televisioonis või mistahes trükisõnas kasutatavat eesti keelt ja puhastada see kõigist ebasobivatest välismõjudest, ei oleks meil mingit põhjust tekitada soome-ugri tehiskeelt. Ja puuduks ka vajadus nutuste keelemõtteliste artiklite järele.

Loomulikult ei hakka me käesoleva mõtisklusega uurima saatuse tahtel kaugetele radadele elama sattunud eestlaste keeleküsimusi. Kui sind ikka ümbritseb pika aja jooksul massiivne võõra keele mõjuväli, ei ole ju peaaegu mingit lootust pääseda puhta eesti keelega. Elu nõuab oma. Kuid mõnikord toimib keele mõjutamine hoopis omapäraselt: tõenäoliselt just Toronto eestlaste mõjutusel tuli kodu-Eesti keelde väljend — mida iganes. Oletan, et püsivalt, kuid juhtuda võib mida iganes.

Märkmed: