Soome Sõjaveteranide Liidu Kanada Piiri tähistas oma 50. aastapäeva pidustusega Eesti Maja suures saalis, kuhu olid külalistena kutsutud eesti veteranid, nende sugulased ja sõbrad, tutvustamaks eestlastele soome veteranide tegevust, eriti aga seda rahvuslikku vaimu, mis on rikastanud Kanada soome ühiskonda ja kus soomepoisid on olnud kaasosalised.

Tervituse ütles Kanada Piiri esimees Veikko Kallio, misjärel lauldi Kanada hümni, järgnes „Sillanpää marssilaulu“. Eestlaste tervituse ütles Soomepoiste Klubi liige Paavo Loosberg, kes märkis, et täna on Soome Sõjaveteranide Liidu 50. aastapäev, mil puhul austatakse ja õnnitletakse osalejaid. Ta märkis, et soomlased ja eestlased on sugulasrahvas; juba enne keskaega on tuntud mitmeid suhtlemise vorme nagu „sõbrakaubandus“, milles oli tegev Soome lahe mõlema poole rannarahvas, kus vaadi soolatud Balti heeringate eest maksti kaks tünni vilja. See sõbrakaubandus kestis veel 20. sajandil just enne Talvesõda.

Soome Vabadussõda algas jaanuaris 1918 Vene kommunistide vastu, ajal, kui Eesti oli Saksa okupatsiooni alune. Üks eesti farmer Hans Kalm, Mustjala põllumajanduskooli lõpetanu läks üle Soome lahe 1917.a. jõulude ajal ja liitus Soome Kaitseliiduga. Temast sai Hämes formeeritud üksuse juht, kelle panus oli sõjale suur. Ta juhtis oma üksusi Lahti poole, kus ta kohtus lõunast tulevate üksustega ja piiras sisse kommunistlikud Lääne-Soomest tulevad grupid. Ülemjuhataja kindral Mannerheim reisis isiklikult Lahtisse, kus dekoreeris H. Kalmu Soome Vabaduseristiga.

Pool aastat hiljem, kui Soome Vabadussõda oli üle ja Eesti Vabadussõda oli just alanud, kutsus H. Kalm oma endise üksuse liikmed vabatahtlikena enesega kaasa Eestisse. Tema üksust nimetati Pohjan Pojat, kes läksid major Ekströmi üksusega 1919.a. Eestisse, kõik 3700 soomlast võitlesid Eesti vabaduse eest.

1939.a., kui Soome oli sunnitud Talvesõtta, ületasid paljud eestlased Soome lahe oma sõprade abistamiseks. Aastail 1943 ja 1944 liitus kuni 3400 eestlast Soome armeega ja üle 400 Soome laevastikuga, hüüdsõnaks „Eesti au ja Soome vabaduse eest“. See oli sõpruse side ja need veteranid pühitsevad seda täna. Sõnavõtt lõppes E. Stafenau hümniks saanud lauluga „Kallis emakene meeles meil on ikka“, mida lauldi ühislauluna.

Eestlastelt oli veel teinegi sõnavõtt, Soomepoiste Klubi esimees Ylo-Mark Saar käsitles 50aastase sõpruse mõistet. Ta leidis, et sõpradeks saadi 1943.a. suvel, kui eesti üksused asusid Kannasel. Nende meeste vahel oli ka ajalooline side ja vastastikune probleemide mõistmine ja keeleline lähisus. Soome aitas mehi, kui 4000 põgenikku jõudis Soome rannikule, siis neid mehi ei saadetud sakslaste nõudel sakslasele tagasi, vaid marssal Mannerheim vastas keelduvalt. Sama kordus 1944.a. Soome-Venemaa läbirääkimiste ajal, kui Soome valitsus väljaandmise asemel saatis mehed Rootsi. Selle kinnituseks järgnes juhtum ühe sõbraga, mis näitas soomlase sõpruse suurust eestlase venelaste käest päästmisel. Eestlaste tõeliseks sõbraks oli soome rahvas.

Soome lota Maire Brett-Evans ütles tervituse eesti naistele, kes on alati pidanud pikki vaheaegu taluma, kui mehed on olnud oma organisatsiooni tegevuses, kuna kasutusel olev soome keel oli neile arusaamatu. Seekordse juubeli puhul soovis head peotuju ja sideme saamist muusika abil. Soome meeskoor laulis kolm laulu, neist viimane „Palve Soome eest“. Soome veteran Pekka Kehusmaa deklameeris Talvesõja lõputundeid kirjeldava luuletuse. Sellejuures ütles, et ta tahab tänada eestlasi selle eest, mida eesti veteranid on teinud Soome vabadusele.

Väga haarav oli Unto Mäkise ja ta tütre esitlus, isa mängis sõjaaegseid viise akordionil, tütar Tanja laulis isa saatel Karjala viise, milles väljendus tunneterohkus neilt röövitud maa vastu, mis on jäänud igiomaseks mälestuseks.

Peokõne pidas kolonel Sakari Honkamaa Washingtonist. Ta ütles, et kuigi Soome ja naabrid on saavutanud vabaduse, pole maailm muutunud julgestatumaks. Ka soomlastel on pearõhk julgeolekul, mida tuleb säilitada, kaitset ei tohi jätta madalale, üldine relvakohustus on rahva osa. Soome koostöö maailma rahvastega toimub rahukaitsjate tegevusega. Soome on tänapäeval rikas maa, milleks vastava olukorra lõid veteranid. Vaba isamaa on püsinud eestlaste abistamise tõttu.

Eesti soololaule esitas bariton Avo Kittask, pannes väga mõjuka punkti kogu õhtule, kui ta laulis ooperiaaria, Toivo Kuula „Sügistunne“ Eino Leino sõnadele ja Eduard Oja „Meri“ Juhan Liivi sõnadele. Klaveril oli saatjaks Charles Kipper. Lõpuks esitati Soomele tähtsa päeva puhul rohkesti õnnitlusi — admiral A. Kaski, Soome aukonsul Torontos, suursaadik Pasi Patokallio jmt. soomlastele tuntud asutused ja isikud. Eestlaste poolt ütles tervituse Soomepoiste Klubi esimees Ylo-Mark Saar.

Eesti Maja suures saalis oli paarsada eestlast ja soomlast. Nauditi muusikarohket programmi ja kogeti lauludes olevat sõjameeste vaimset sidet nende oma kodumaaga. Teises osas siirdus rahvas kristallsaali, kus pakuti peokohvi ja suupisteid.

Märkmed: