Vat jälle tuli sel nädalal meelde, kuivõrd rikas on eesti keel. Suudab tusameele pühkida, viib heade mõtete valda. Mul lõi, nagu igal talvelgi, pisike vihapurse esile. Nimelt mind häirib väga siinne tänavate, trotuaaride soolamine pärast lumesadu. Ei see asenda kühveldamist, ega mitme, mitme inimese selle peal kõndimist, mis tallamise järgselt lubab mugavamalt sammuda.
Ei, pigem tekitab see libeda lörtsi, mis takka veel jalatseid, pükse määrib. Ja viiakse seda löga kamassidega äridesse, kus siis siledad põrandad on ülilibedad. Rääkimata näiteks trammirööbastel turnimist. Urisesin siis ühel ommikul temakesele sest, kes lausus, see olevat mu iga-aastane talihalin. Et mõtelgu positiivsema peale. No kuulasin soovitust.
Lugesin juhuslikult kohalikust pravdast (tõde tuleb sealt tikutulega otsida, seitung on vasakpoolne, kaitseb kõikide õiguseid, nii enamuse omi maha surudes, aga vat Kertule meeldib, kuna lehes on väljamüükide kuulutused. Siis teab kuidas raha raisates on ta ikke raha kokku hoidnud), et Keebekis, kus ma ka olen tööd rüganud, tuttavaid veel seal ikke, enam ühes linnas maanteedel soola ei puistata. Hoopis saepuru ja puulaastude segu, mis mingi liimitaolisega jää külge hakkab. Mäest üles sõida autuga nii et lust olla. Siin on aga mäed lörtsi tõttu nigu liuväli.
Ka peedimahla tarvitatakse, aga see määrib isegi hullemini saapaid. Liiva häda on see, et ta kevadel jõuab igale poole. Sool on odav. Kuigi, mäletan ühest huvitavast ajalooraamatust, mille pealkirjaks Salt, kuivõrd on hinnatud soola üle aegade. Kulda väärt, mõnes paigas.
Liha, kala tuli soolata, mekki lisab selle piserdamine isegi pudrule. Mis viis mõtte minevikku, kuidas vanalell soola kiitis. Ta ütles, et inimest enne ei tunne, kui puud soola on temaga koos söödud.
Igapäevases keelepruugis samuti. Noid soolapuhujaid, posijaid om poliitikas kõikjal. Pooled kuuluvad soolaputkasse, kui ainult kordnikud neile karistuse sisse soolaks. Soolamine on ka solvang, nigu hästi mäletan noorusest. Ka peksa saamine – keretäis on mulle soolas, seda aga ma temakesele ei ütelnud.
Toidupoes on hinnad soolased. Ning kui elu on soolamata, mage, siis põle teda mõtet elada. Löögu mind kasvõi soolasambaks. Ju too heeringas kes kaljasel Soome soolalastiga läks, aimas oma saatust. Soolaleival käimise komme põle paljudel kadunud. Nigu vanalell ühmas, ku suul ja leib om käen, ei olõ nälgä.
Sool on ju elus asendamatu. Parem suutäis soolast, kui maotäis magedat on hea õpetus. Igas loos on terake soola, siinses inämb ku veidüke.
Soolane lugu (1)
Meelejahutus | 09 Feb 2018 | Vabarna VolliEWR
Viimased kommentaarid
Kommentaarid on kirjutatud EWR lugejate poolt. Nende sisu ei pruugi ühtida EWR toimetuse seisukohtadega.
Meelejahutus
TRENDING
