Solzhenitsõn — apostaat? (5)
Arvamus 26 May 2006  EWR
    Trüki   E-post   FB     
Sellest on nüüd möödas kolmandik sajandit, kui lääne teadvusse kerkis Aleksandr Solzhenitsõni nimi. Ta pälvis Nobeli kirjandusauhinna a. 1970 ja pagendati Venemaalt Läände 1974. Ta võeti siin vastu vene antikommunistlike erimeelsete etalonina. Terve sajandi kolmandiku oleme hoidnud teda kõrges aus kui N. Liidu orjalaagrite võrgu Gulagi paljastajat, kristluse eest võitlejat jumalatus maailmas ja mh ka kui kunagist Eesti sõpra.

Kuid näib, et nüüd on tulnud aeg see apoteoos tühistada ja mõista Solzhenitsõn järele mõtlema sellesse Dante põrgusse, millelt ta on nime laenanud oma romaanile „Esimene ring“ (1968). Ta äsjased avaldused sunnivad küsima: on's Solzhenitsõn usutaganeja, apostaat?

„Lääs eesotsas Ühendriikide ja NATO-ga,“ ütles Solzhenitsõn aprilli lõpus nädalalehele Moskva uudised antud usutluses, „on otsustanud Venemaa sõjaliselt sisse piirata ja hävitada kogu „kristliku tsivilisatsiooni“.“ Ja mitte ainult seda: antikommunistliku eks-dissidendi arvates on kristliku tsivilisatsiooni ainsaks, viimseks kaitsevalliks jäänud Venemaa — mis on „kõik, mis seisab veel NATO ja kristluse kokkuvarisemise vahel“.

Näib, et pinnuks Nobeli laureaadi silmas on olnud viimaste aastate „värvilised revolutsioonid“ Ukrainas, Gruusias ja Kirgiisias, kus rahvas on massimeeleavaldustega hüljanud Moskva-meelsed rezhiimid ja asendanud need Lääne-sõbralike valitsustega. Solzhenitsõnile signaliseerib see surmavat hädaohtu. Ta ennustab, et Lääs plaanitseb Venemaa täielikku sõjalist ümberpiiramist, millele järgneks Venemaa suveräänsuse hävitamine.

Millele tugineb Solzhenitsõni kartus, et Vene piiririikide demokratiseerumine tooks kaasa ristiusu kokkuvarisemise Venemaal? – Ei, see ei ole kartus islami pealetungi ees. See on kreeka-katoliku kiriku viimne kaitseliin oma bütsantsiliku teokraatia kaotsimineku vastu Vene endise tsaaririigi aladel. See on ühe idakiriku taganemisvõitlus lääne ilmalike ja inimõiguslike tõekspidamiste vastu. Seda, mida Solzhenitsõn nüüd teeb, võib kirjeldada kui Moskva patriarhaadi ühe fanaatilise hävituspataljonlase bravuuri.

Ei, Solzhenitsõn ei ole apostaat. Ta on pigemini usuhull. Ja sellest on kahju. Sest tema nimi on nii välis- kui kodu-eesti avalikkuses olnud alati ümbritsetud vabadusvõitleja oreooliga.

Nobeli loorberid tulid Solzhenitsõnile tunnustuseks ta esimese romaani eest nimega „Üks päev Ivan Denissovitshi elus“, mis haarava realismiga kirjeldab vangide igapäevast elu Stalini orjalaagrite süsteemis, Siberi Gulagis. Teos, mille eestikeelne tõlge ilmus a. 1962, enne kui ta venekeelne esmatrükk Moskvas, filmiti hiljem (peamiselt Põhja-Norras) ja sai silmade avajaks miljonitele inimetele Läänes.

Ivan Denissovitsh jutustab selles muide kahest barakikaaslasest, kes hoiavad väga kokku ja mainib, et nad on eestlased – seik, millest ta näib ilmselt olevat imponeeritud. Kuid Solzhenitsõnil oli rohkemgi põhjust olla eestlastest imponeeritud. Ta kirjutas nimelt olulised osad oma peateosest „Gulagi arhipelaag“ (1974) Eestis, milleks talle võimaluse muretses ta Siberi laagrikaaslane, eesti õigusteadlane ja hiljem Tiefi valitsuse haridusminister Arnold Susi, kadunud välis-eesti kirjaniku Heino Susi isa.

On haavav lugeda, kuidas Solzhenitsõn nüüd Moskva uudistes Venemaa piiririike, niisiis ka Eestit, atakeerib, kirjutades (Washington Times'i järgi): „Kuigi on selge, et tänapäeva Venemaa ei kujuta endast (NATO-le) kõige vähematki ohtu, laiendab NATO metoodiliselt ja lakkamatult oma sõjamasinat Ida-Euroopas ja üritab Venemaad ümbert haarata lõuna poolt... See kõik ei jäta mingit kahtlust, et nad valmistavad ette Venemaa täielikku sissepiiramist ja Vene suveräänsuse hävitamist.“ (WT, 29. apr.)

Ei saa jätta märkimata, et alad, mis Solzhenitsõni järgi on sepitsemas piiramisrõngast Venemaa ümber, on ühtlasi need, kus president Vladimir Putin on kõige varjamatumalt püüdnud tõkestada demokraatlike rezhiimide võimuletulekut – Gruusia, Ukraina, Valgevene, Moldova. Nii kirjaniku kui presidendi visiooniks näib olevat kunagise tsaari-Venemaa piiride taastamine — ühel toore jõu, teisel pealesunnitud usuvahetuse teel.

Kuid kaine mõistus ütleb, et see, mille usk võidab, toores jõud kaotab. Ja vice versa.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus