Sõltumatute Intellektuaalide Klubi (1)
In Memoriam 04 Nov 2011  EWR
    Trüki   E-post   FB     
Peeter Kreitzberg – Koit Luus
30. jaanuar 2004

Haridust ei pea iga aasta reformima

Kui läheme ajas viisteist aastat tagasi, olime uhked oma haridustaseme üle. Täna pole me rahul, pidevalt reformime. Kas võime siit teha järelduse, et meie omaaegne tugevus on täna meie nõrkus, mis on põhjustanud pikemaajalise peataoleku?

Meie üldharidus on olnud väga heal tasemel. Kolmekümnendatel aastatel oli võrdlusuuring, mida kajastas Juhan Tork, kus hinnati Eesti üldharidust üheks paremaks Euroopas. Ma olen kindel, et see nii on ja ma ei usu, et hariduse tase on palju halvemaks läinud. Vaatamata nendele mõttetutele reformidele ja suurtele ideedele, mis hariduse valdkonnas on tihti ära proovitud. Jah, ma arvan, et oma uuendustega liialt sageli häirime koolielu ja need tunduvad sageli uuendused uuenduste pärast. Ei taheta tegelda lihtsate asjadega, sammhaaval ilmselgeid vigu kõrvaldada, parandada. Igaühel on kirg teha revolutsioon hariduses.

Iga minister tahab minna ajalukku?

Tegelikult ei juhtu midagi muud, kui lõhutakse maha vana hoone, mida ei osata enam uuesti kokku ehitada. Tekitatakse närviline tõmblemine asja eest, teist taga. Ja muidugi, see avab ukse uutele reformidele, sest ebaõnnestunud reform on kõige parem alus järgmise reformi alustamiseks. Kui poliitilised erakonnad kukuvad hariduses mürgeldama, siis võiks rääkida inimestega, kes haridust tunnevad. Näiteks 101-aastase Aleksander Elangoga, kes võiks enam-vähem iga plaani kohta öelda, kas seda prooviti aastal 1895 või 1953 ja mis sellest välja tuli. Hariduses ei ole uusi ideid. Ka haridusosaku idee on väga vana idee. See on järgmine samm klassikalisest liberalismist, mis ütles, et igaüks maksab ise oma hariduse kinni. Aga paraku ei ole haridus nii suur väärtus, et lapsevanemad vabatahtlikult oma rahakotti läheks kergendama. See tähendab, et paljud lapsed jääksid hariduseta. Haridusosakute ideega on selline plaan, et paneme kogu raha õpilasele taskusse ja laseme ta liikuma mööda Eestit ja vaatame, millised koolid selle tagajärjel üldse ellu jäävad.

Sellist segadust kirjeldab füüsika osakeste vaba liikumisena?

Kui tekitada täielik Brauni liikumine, ei kujuta ma ette, mis kohustused jäävad omavalitsustele. Ja miks omavalitsused peaks neid kontrollpunkte koolide näol looma, lootuses, et ehk keegi sajab sealt läbi? Niimoodi ei saa põhiharidust korraldada! Rääkisin hiljuti professor Müllersoniga, kes uuris, millised on head koolid Londonis. Kui ta küsis, kuidas oma lapsed sinna kooli panna, oli vastus väga lihtne, tuleb asuda elama sinna piirkonda. Praegu tahetakse juurutada liberalismi, mida Euroopa ei tunne pärast Esimest Maailmasõda. Ka liberalismi õitseajal, kui kõike modelleeriti turu põhimõtetele, ei tehtud seda ometi kooliga. Kooli ei ole kunagi turu põhimõtetele modelleeritud. Meil aga avastatakse seda uuesti ja uuesti. Haridus on liiga tõsine asi, et siin niisuguseid mõttemänge teha. Ei ole kunagi niisugust aega, et hariduses oleks kõik probleemid lahendatud. Hädad jäävad, aga see ei tähenda, et meie haridus oleks väga halvasti korraldatud. Meie põhiprobleem on see, et 75 protsenti õpilasi läheb pärast põhikooli gümnaasiumisse.

Kes gümnaasiumi ei pürgi, selle tee viib kutsekooli. Gümnaasiumist tuleb aga hambad ristis trügida ülikooli?

Selge on see, et selline mass ei suuda neid nõudeid täita. Samal ajal pearahasüsteem soodustab koole eriti gümnaasiumi osas võtma vastu kõiki, kes kahel jalal kõnnivad, sest kool saab siis rohkem raha. Aga see, et tolle õpilase koht ei ole üldse gümnaasiumis, teeb hoopis õpilase õnnetuks. Ta arvab gümnaasiumi lõpetades, et peab ülikooli minema, aga parem oleks minna tal kohe pärast põhikooli lõppu kutsehariduse liini pidi. Seesama pearaha korjamine iga hinna eest on kasulik koolidele, aga mitte õpilastele. Liiga palju on koolikorralduses liberalistlikke elemente, mis kokkuvõttes toovad õppureile kahju.

Kui lähtume sellest, et kutsekooli satub põhikooli lõpetajatest see veerand, keda gümnaasiumid vastu võtta ei soovi, on ka selge, et meil on raske kasvatada head oskustöölist või spetsialisti. Neid vajavad küll paljud elualad, aga kutsekooli lõpetajad ise on juba leppinud mõttega töötu abirahast.

Me ei peaks järjestama, et need, kes on akadeemilise haridusega on paremad ja kutsekoolis halvemad. Kaks riiki – Holland ja Saksamaa – on suutnud läbi murda ja hindavad väga kõrgelt heade kutseoskuste või rakendusliku kõrgharidusega inimesi, kes teenivad ka tööjõuturul rohkem akadeemilise haridusega kolleegidest. See sõltub ühiskonna väärtushinnangutest. Keda me eksponeerime lehes või televiisoris? Ikka akadeemilise kallakuga inimesi, kui jääb aega ja ruumi üle ärimeestest, prostituutidest või muidu pullitegijatest.

Kuidas saabki eksponeerida oskustöölist tööstuses, kui me tööstust tervikuna ei pea majanduse mootoriks, kui tööstus on mingi teisejärguline tegevus, mis on jäänud nendele, kellele jumal pole andnud mõistust, tegelemaks finantsvahendusega?

Kahtlemata on see suuremate hoiakute küsimus. Ühiskond püsib püsti ikka siis, kui kõik funktsioonid on korralikult täidetud. Mitte see, et Hansa- ja Ühispank korralikult fiskaalasju ajavad või Estonia teater näitab häid etendusi, kuhu soomlased tormi jooksevad. Ühiskond on tasakaalus siis, kui tänavad on hästi pühitud, kui maal korralikult farmi peetakse või tehases töötajad hoolega uut väärtust loovad. Tegelikult peaks suhteliselt ühtlaselt kõiki funktsioone näitama. Sellega, et me näitame ühiskonna funktsioonidest jäämäe mingit ühte kümnendikku, raiume ainult seda…

Mõtlete “Ameerika unelmat”?

Jah, just, mingit unelmat, näitame Carmen Kassi kogu aeg üle lehe. Oli Jüri Mõis kunagi suur kangelane või Tõnis Palts, keegi kolmas, kes suudab midagi irriteerivat korda saata. See mõjutab kahtlemata oluliselt meie väärtussüsteemi. Meil on tuhandeid tublisid inimesi, kes näevad hulu vaeva, et ise elus püsida ja teistele midagi toota. Maainimesed, väikeettevõtjad, kooliõpetajad.. Kui palju Te kooliõpetajast head kuulete? Ainult seda, et koolis on vägivald, õpetajad sõimavad lapsi, ainet nad ei tunne. Õpetaja on see, kes võtab rikaste raha ümberjagamisega ära, mis siis, et ta õpetab ka nende rikaste lapsi. Niipea, kui tekib küsimus õpetajate palga tõstmisest, tõusetub kohe küsimus, miks me jagame raha niipalju ümber.

Samal ajal tõusetub ka küsimus maksude alandamisest, mis näitab veelgi ilmekamalt suhtumist haridusse?

Maksude alandamine tähendab õpetajate palga alandamist automaatselt.

Ülikooli võib lapse saata üle maailma, ses mõttes võib väita, et saab osta haridust turumajanduse reeglite järgi. Esimesse klassi aga seitsmeaastast last teise maailma otsa ei saada!

Ei saa sellepärast, et lapse kasvamisel on ka kodul oma roll. Kui me saadame lapse maast-madalast suvalisse intrisse, siis me ütleme, et kodul pole erilist rolli. Aga kodu peaks olema A ja O. Niipalju, kui seda kodu veel alles on jäänud. Viimaste aastakümnete naiste tööhõive ja emantsipatsiooni teema. Arvan, et varem või hiljem maksab see laste kasvatamises kätte ja vähendab laste turvalist.

Haridus ja koolikorraldus on kompleks küsimusi, mis tuleb ääretult ratsionaalselt läbi kaaluda, laskumata emotsioonidesse?

Me tahame, et igas Eesti punktis saaks elada. See tähendab, et igas punktis peaks saama hea hariduse. See tähendab haridusvõimaluste võrdsust. Kujutage ette, kui laseme haridusosaku liikuma ja meil piiriäärsed koolid jooksevad tühjaks. Siis võime Eesti piiri tõmmata lõuna poolt Tartu taha ja ida poolt Rakvere taha. Milleks meil siis riiki vaja, kui kõik koondub üksikutesse punktidesse?

Kui siit edasi liigume, saavutamegi Suur-Tallinna reliseerimise. Kaotame järjest koole ja inimesed on sunnitud kolima linnadesse. Kõik Tallinna elama!

Absoluutselt! Aga nii jätkates me jõuamegi selleni. Siin on veel üks nüanss. Me paneme sada miljonit maksumaksja raha Tallinna 21. Keskkooli ja paneme ta võistlema Maardu Keskkooliga, siis mis võistlus see on. See on sama, kui lasta mehed saja meetri jooksus lahti, aga üks peab jooksma viiskümmend, aga teine terve sada meetrit. Kus need võrdsed konkurentsitingimused on? Kaks asja lõpetavad maaelu – kui puudub tööhõive ja kool. Kui kooli ei ole, siis pole selles piirkonnas enam elu, see on päevselge. Pigem peaks praegu teadlikult tööhõivet ja kooliharidust hajutama, et igal pool oleks võimalik elada. See tagab suurema sotsiaalse turvalisuse. Kui me vaatame globaalselt ja natuke kaugemale, siis me ei saa lasta asju isevoolu teed minna. Regionaalpoliitika tähendabki ju planeerimist. Mulle tundub, et meie probleem on ikka õpikulik kapitalism, mida Friedman kirjutas ja mida ükski teine riik väga tõsiselt ei võta. On olemas ka Euroopa liberalism, mis räägib, et kõiki abivajajaid tuleb abistada, räägib regionaalpoliitikast, solidaarsusest. See on tänapäeva liberalism, mis valimistel suudab mingeidki hääli saada. Sellist liberalismi, mida Eesti ajab, ei ole kusagil. Ainult Suurbritanniast võib veel leida.

Kas Te ei arva, et me oleme lihtsalt liiga laisad, mõtlemaks tõsiselt keerulisemate probleemide ja nende lahenduste üle? Lihtsam on mõelda ühemõõtmelises ruumis ja pakkuda välja lahendustena ühekäigulisi kombinatsioone, lükates mõttega “turg paneb paika” ka vastutuse endalt ära. Näiteks Kihnu kooli me ei saa sulgeda, aga kusagil Lõuna-Eestis paneme kooli südamerahuga kinni.

Seal ei ole vett vahel, saab ilma paadita liikuda. Küllap see nii on, jah. Kusjuures tagajärg on Lõuna-Eestis sama, mis Kihnus. Aga haridusosakutega lastakse põhja kool ka Kihnus, 20 õpilasega ei tule kool välja, see on ilmselge. Tagajärg on see, et tekivad üheksakorruselised koolimajad, kui võtta eeskuju Viljandi lähedal kõrguvast seafarmist. Seal puudub igasugune sotsiaalne kontroll ja turvalisus lastel. Hea haridus on ikkagi lapse tasakaal, turvalisus, ta tervis on korras. Mitte midagi pole katki, kui ta läheb kutseõppesse, tuleb tubli tegija, kes jääb maale elama ja tööle. Kui vaadata, kust on pärit kultuurieliit – paljuski maakoolist, nende laste hulgast, kellel on aega olnud üksi asjade üle järele mõelda, kellel on võimalus oma muljed rahulikult läbi töötada ja mõnikord ka alustada õpinguid aeglasemalt. On küllalt neid suuri kultuuri- ja teadusinimesi, kes on alles kolmandas klassis lugemise selgeks saanud. See, mida maakool võimaldab, ongi individuaalne tempo ja suhteliselt aeglane start mänguliste elementidega. Finiš on teada, kuhu me jõuame, kas peab hakkama viieaastaselt tohutu spurdiga sinna liikuma.

Kui Te tegelete haridusküsimustega, kas tunnete end rohkem poliitiku või haridustegelasena?

Enamuses teistes sfäärides tunnen end rohkem poliitikuna, aga siin rohkem professionaalina. Ma tulin ka poliitikasse läbi selle, et 1994. aastal koostasime koolijuhtidega hariduse arengukava. Lähtudes arusaamisest, mis võiks olla lastele kasulik, mis võiks olla Eesti koolile ja haridusele kasulik. Arvan, et jäin sellele kindlaks ka, kui ma 1995. aastal minister olin.

Kas Teid häirib vahel, et teate probleeme ja lahendusi, aga ei suuda selgitada kolleegidele?

Isegi suudan. Lihtsalt poliitikas on kombeks, et ei kuulata vastase argumente, vaid üritatakse punkte noppida esimeste pealiskaudsete ideedega. Poliitikutel on ju väga raske taganeda jaöelda, et nad on midagi valesti teinud. Ma ei kujuta ette, miks näiteks Maimets ei võinuks arutada teiste erakondade esindajatega haridusosakute küsimust. Kui hakata seda ellu viima ja käpuli kukkuda, siis ta võtab tegelikult ka järgmisel haridusministril võimaluse edasi jõuda, sest too peab tegelema ainult vigade parandusega. Nii suuri asju Eesti hariduses ei peaks ükski partei välja käima kiirustades, sellega tehakse kahju koolidele.

Probleem on väärtushinnangutes, majanduses väljendub see põhimõttes, müü kui kasulik, homme osta, looda kiirele hinnatõusule, et taas müüa. Meie ideaal on lühiajalises perspektiivis tegutsemine?

Absoluutselt! See on ka tõsi, et demokraatia tohutu häda on see, et valimised on nelja aasta tagant ja valitsus kestab kaks aastat. Kõigil on vaja teha mingeid hirmsaid tagajärgedeta pauke, millel pole sisu, aga mis muljet avaldavad. On vaja panna põlema säraküünal, mis kõigi silmad pimestab. Enne kui küünal kustub, on edu käes. Alles hiljem saadakse aru, et see oli kõigest säraküünal.

Tuba on pime, külm ja süüa pole midagi, aga küünal põles paar minutit silmipimestava leegiga?

See on demokraatia nõrkus, et poliitilised jõud keskenduvad lühiajalistele suurtele kõmakatele ja revolutsioonidele, lootuses hämmastada publikut oma meeletu entusiasmi ja originaalsete ideedega. See ei ole ainult Eesti vaid terve maailma probleem. Selle vahega, et üle maailma on demokraatia ajalugu nii pikk, et kui üks erakond teeb kolmedel valimistel tobedaid avaldusi, siis seda lihtsalt pannakse tähele ja see hakkab neljandatel valimistel talle kindlasti kätte maksma. Eesti poliitika on noor ja see paugutamine avaldab veel inimestele muljet, aga küllap me saame sellest ka üle.

Aastakümneid oli poliitika meie jaoks ju pime tuba, kus tuli üksi külmas otsustada, seega oleme langenud teise äärmusse ja lasknud end lummata tulevärgist?

Meid lummab see sära. Ja see tuletab mulle meelde, kuidas Ostap Bender “Kolmeteistkümnes toolis” suurmeistritega malet mängis. Kui ta avangus käis etturi lahti vankri eest, siis suurmeistritel olid pead märjad. Nad arvasid, et tegemist on tohutu uue avanguga, mõtlesid mitukümmend käiku ette, mis juhtuda võib. Kuni lõpuks said aru, et tegemist on täiesti profaaniga, kes ei oska üldse malet mängida.

Kui sa pääsed suurmeistritega ühe laua taha, võetakse Sind samuti suurmeistrina?

Meil on seda ostapbenderlikku värki veel küll ja küll. Publik ei tea veel etendust liiga hästi, siis pannakse pirakas käkk, mis on enneolematu. Aga ta on enneolematu oma ebaprofessionaalsuses, mis selgub aga alles mõne aja pärast.

Kas olete mõelnud vahel selle peale, et poliitikasse tuleku asemel oleks võimud jääda haridustegelaste ringi, ajada haridusasja professionaalidega?

Jah, võib olla oleks pidanud. Kõige rohkem on mul kahju sellest, et haridusministriks oleku aeg jäi nii lühikeseks. Tegelikult oli meil päris palju plaanis, päris konkreetsed asjad – pedagoogilise teenistuse seadus, koolivõrgu kaart, kriteeriumid, kindlasti kahetasandiline omavalitsus, millega oleks saanud luua tugevad gümnaasiumid maakondadesse, oleks võtnud kutsekoolid riigilt ära, pannud teise astme hariduse ühte süsteemi. Praegu on kutsekoolid riigi käes, gümnaasiumid omavalitsuse käes. Me oleks liikunud integreeritud kooli suunas, näiteks Kose-Jõel, kus oleks olnud ühe katuse all nii kutsekool kui gümnaasium. See on võimalus säilitada elu maal. Ma alati imetlen Soomet, kuidas nad on suutnud paralleelselt arendada nii haridust, sotsiaalvaldkonda kui majandust, kohe pärast Teist Maailmasõda. Mitte nii nagu meil paljud arvavad, et saame rikkaks, siis vaatame, palju anname haridusse. Kui Soome paneks käima haridusosaku süsteemi, kaotaks nad lähiaastatel pooled oma koolid. Lapimaal läheb neil üks õpilane kümme korda kallimaks kui Helsingis.

Samas toob raha riigikassasse tagasi laplaste arendatav turism, mille alternatiiv oleks sotsiaalabi?

Turism, inimesed on seal tegusad. Ta loob ka riigikaitselise turvalisuse. Kui me tahame riiki pidada, peab riik elama kogu oma territooriumil. Vastasel juhul juhtub nagu Tsaari-Venemaaga, kes müüs Ameerikale Alaska hinnaga 4 rubla 12 kopikat ruutkilomeeter, midagi teha polnud.

Samas peame olema valmis paljuks. Jõuame uue olukorra lävele, mille toob meile Euroopa Liit?

Eks me oleme kõik mures, millised protsessid käivituvad. Üks on kindel, palju noori inimesi läheb õppima. See on lootus, et läheme Euroopa Liitu ja tuleb massiliselt meile tudengeid, aga sama tõenäoline on vastupidine protsess, et meie parimad lähevad laia maailma. Kui riik ei ürita toetada tööhõivet, mis loob toodangule suure lisaväärtuse, siis võib küll juhtuda, et siit pannakse ikka massiliseltminema.

Minek on seda valusam, mida nooremad inimesed lähevad. Kellel pole siin juuri tekkinud, sellel võib see toimuda mujal ja nii kaotame elujõudu, mida täna üritame turgutada vanemahüvitise abil?

Just, selles mõttes Euroopa Liidus vaba liikumine, tööjõuturu avanemine, õppimisvõimalused, on nendele, kes sinna lähevad, üks õnnelik võimalus. Kui me vaatame ennast riigi ja rahvusena, siis võivad siin vallanduda protsessid, mis meile väga soodsad ei ole. Haridusliku ja varandusliku kihistumise seos peitub selles, et nad mõlemad võimendavad ja toodavad teineteist. Mulle meeldib Ameerika kunagise presidendi Thomas Jeffersoni mõte, et hariduse põhiline roll on pehmendada turumajanduse koledusi.

Kui läheme siit Euroopa Liitu, siis meid ähvardab selle liidu väljasureva küla saatus?

Eestile tervikuna võib jääda, nagu mulle meeldib öelda, abikooli staatus. Õieti abikooli ja abitöölise staatus. See on võimalik, kui me suhtume oma arengusse minnalaskvalt.

Kui vaatame võimalikke arenguid hariduselus Euroopa Liidu kontekstis, kas Eesti ei peaks tulema välja taotlusega Euroopa Liidu abirahale, kui toodame Euroopale haritud inimressurssi?

Jah, see on ka täitsa võimalik. Struktuurifondide raha on ette nähtud selleks, et territoriaalset ebaühtlust vähendada. Territoriaalne ebaühtlus tähendab, et kui ühes nurgas majandatakse viletsasti, seatakse ohtu kogu Euroopa Liidu majanduse ja rahasüsteemi stabiilsus. Kummaline on see, kui Euroopa Liit vaatab Eestit ühe regioonina, keda tuleb abistada, aga Eestis me suuname abiraha kuuldavasti Tartusse ja Tallinna, kus seda justkui paremini kasutada osatakse, mitte niivõrd oma mahajäänud piirkondadesse. Laseme käiku mehhanismid, mis suurendavad Eesti sees ebavõrdsust, siis see on täiesti karikatuurne suhtumine solidaarsuspõhimõttesse, mida Euroopa Liit tervikuna ajab. See on paradoksaalne, kui võtame Euroopa Liidu struktuurifondide raha ja kasutame seda selleks, et suurendada territoriaalset erinevust Eestis. Eestis peaks olema kõikjal elu.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus