Toronto Pensionäride Klubi selle aasta esimene kokkutulek oli sattunud kenasti just sõbrapäevale. Kiirpilk saalile näitas, et sõpru võinuks rohkem olla. Samas pakkus lohutust teadmine, et kindlasti polnud puudujad vaenlaste leeri üle läinud. Küllap mängisid siin olulist rolli erakordne lumerohkus ja vanurivaenulikult jäätanud kõnniteed, samuti vabariigi juubelipidustuste vahetu lähedus.

Esimees Heikki Paara tervitas ning juhtis tähelepanu mõlemale tähtpäevale - nii sellele, mis parajasti käes, kui sellele, mis tulemas. Ühtlasi tervitas koosviibimist sisustama tulnud külalisi, kelleks olid peapiiskop Andres Taul, EV aupeakonsul Laas Leivat abikaasaga, laulusolist Aleksandra Isberg ja klaverisaatja Charles Kipper.Viimane aitas kaasa ka ühislaulude käivitamisel ja käigus hoidmisel.

Läheneva juubeli valguses tehtigi algust ühislauluga „Mu isamaa armas“. Siis luges peapiiskop söögipalve ja mis sellele järgnes, on lugejale varasemaist kirjutisist juba tuttav. Võib vaid lisada, et kohvi ega võileibade kvaliteet pole vahepeal kannatada saanud, rääkimata serveerijate lahkusest.

Pärast einetamist asus peapiiskop Andres Taul uuesti kõnepulti ning jutustas oma mälestustest Eestist, kust ta kaheksa-aastase poisina lahkus, olles värskelt surma läbi kaotanud ema. Humoorikad olid ta meenutused Eesti taaskülastamisest, kui vaimuliku ametiülesanded teda sinna viisid nõukogude võimu ajal.

Järgmise ühislauluna lauldi „Minge üles mägedele“ ja siis oli aeg tutvuda noore solistiga. Esimehe jutust selgus, et Aleksandra Isberg õpib Toronto Ülikoolis kriminoloogiat ning selle kõrvalt ka klaverimängu, olles lõpetanud sel alal 8. klassi. Meid rõõmustas ta aga oma meeldivatämbrilise sopraniga, mida ta hästi valitseb. Nagu Charles Kipper seletusi andes tähendas, oli tal kavas neli laulu neljas keeles. Üht neist, mida ta nimetas oma lemmiklauluks, saatis ta klaveril ise. Teenis välja tugevad ovatsioonid ja lillekimbu.

Järgnevalt üllatas publikut „kilulinna poiss“ Heikki Paara tartumurdelise luuletusega. Luges mõnusalt ja pealinna aktsenti polnud eriti märgata. Tartlased said sellest kindlasti aru, teiste osas ei või kindel olla.

Aupeakonsul Laas Leivat esitas omakorda vinjette Eesti külastamistest alates taasiseseisvumisest augustis 1991, andes sellega koosviibimisele eelmaigu juubelist, mida varsti uhkelt ja väärikalt pühitsema asume.

Koosviibimine lõpetati aga taas sõbrapäeva vaimus, millega paratamatult kaasub romantika. Romantikal pole vanust. Viimase ühislauluna kõlas „Capri saarel“. Ebaromantiliselt libe kodutee ootas.

Märkmed: