Eesti Elu
Skulptor Seaküla Simson: töö ja hobi üheskoos
Inimesed 21 Aug 2009  Eesti Elu
    Trüki   E-post   FB     
 - pics/2009/08/24930_1_t.jpg
Nädala portree

Tuntud ja tunnustatud skulptor Aivar Simson ehk Seaküla Simson (50), nagu teda rohkem tuntakse, külastas oma hiljutise Kanada reisi käigus ka Eesti Elu ja Tartu College’i peret, tuues tavapärasesse tööpäeva rohkelt huumorit ja lõbusat tuju — nimelt on huumor osake Simsonist ja tõsise näoga tõsistel teemadel juttu ajamas ei kujutaks teda nagu ettegi. Kuigi tema elus on olnud väga tõsiseid aegu ja raskusi, millest on aidanud üle saada rõõmus meel ja mitte liigses annuses muretsemist.

Kunstnik viibis Kanadas koos Eesti Kaitseministeeriumi delegatsiooniga, osaleti kontradmiral Pitka ausamba avamisel Briti Columbias. Aivar Simson kujundas ja valmistas pronksbareljeefi Pitka näost, teksti ja laevavindi, nii et oma loomingu avamine suurüritusega nii kaugel kodust võis olla kindlasti muljetavaldav. Enese sõnul pole Simson küll kuigi suur reisimees, aga on siiski mitmel pool rännanud; ja nagu paistis, tunneb ta end koduselt igal pool, saades tänu oma lahedale olekule kõigiga jutu peale ja leides kiiresti ühise keele. Vahendajaks ikka tuntud-teatud huumor. Simsoni sõnul on aga tema kujud rännanud üle maailma väga paljudesse paikadesse ja kergem on ehk nimetada neid maailma osasid, kus ühtegi tema skulptuuri ei ole.

Jutuajamist intervjuu tarvis ilmestasid tema lõbusad lood ja seigad elust enesest; kogemustest, mis on olnud nii positiivsed kui negatiivsed, isegi eluohtlikud, kuid ta on kõigest kenasti välja tulnud. Saatjaks ikka hea tuju ja optimism.

Iga Seaküla Simsoniga kokkupuutunu juhib kindlasti esmalt tähelepanu tema huvitavale hüüdnimele. Selgus, et ajalooliselt oli tegemist Siiakülaga, kuna selles Käsmu lähedal asuvas rannakülas leidus palju siigasid, aga nagu Simson väidab, on eestlane laisk ja kokkuhoidlik, nii muutus ka Siiaküla rahvasuus Seakülaks. Küla ametlik nimi on tegelikult Tammispea.

Simsoni lapsepõlverajad olid hoopis Jõhvis, kust ta peale keskkooli lõpetamist Tallinna haridust taga nõutama siirdus. Ja asus õppima lasteaiakasvatajaks. Õppetöö jäi pooleli ning Simsonil, nagu enamusel tol ajal üles kasvanud noormeestel, tuli minna nõukogude sõjaväkke. Ta sattus Afganistani, mis jättis eluaegsed mälestused nagu teistelegi saatusekaaslastele ja nagu ta väidab, kulus sellest kõigest ülesaamiseks 10 aastat. Ega see nüüdki ununenud ole. Kuid ta suudab üle elatut meenutada rahulikult ja ta toob välja ühe kauni pildi, mille avastas alles sõjaväeaja lõpus: ilusad mäed, millise vaatepildi avastamine andis jõudu edasi elada. Varem polnud ta seda maalilist looduspilti nagu märganudki.

Peale sõjaväge, 1982.a. otsustas noormees Tallinna Kunstiinstituuti skulptuuri õppima minna — sinna oli väga raske sisse saada, aga mitte tema jaoks. Saviga oli ta juba lapsest saadik sina peal olnud, kuna kodu lähedal leidus looduses savi ja sellega sai ikka tegeldud, lisaks lastekunstikoolis oskusi omandatud. Ülikooliaega peab Simson väga põnevaks ja arendavaks — ainus, mis talle ei istunud, olid natüürmordid, mida joonistada oli tema jaoks igav. Ta meenutab igasugu põnevaid seiklusi ülikoolipõlvest — ja neid modelle, kelle järgi tulevased kunstnikud oma loomingut teostasid. Oi, kus ikka sai nalja!

Skulptoridiplom taskus, soovis noormees veelgi enam haridust omandada ja inimese olemusest paremini aru saada — ning siirdus Tartu Ülikooli psühholoogiat tudeerima. Aga oli just saabunud Laulva Revolutsiooni aeg, Simsonil kui noorel kunstnikul polnud majanduslikke võimalusi veel aastaid tudengipõlve pidada ja ta siirdus Seakülla, kus hakkas esivanemate talu taastama ja lõi sinna oma „kuningriigi“. Järgnevad aastad kulusid enese ülestöötamiseks, tänaseks päevaks on tema nimi väga tuntud ja looming ülimalt hinnatud. Tellimusi tuleb nii et vähe pole.

Praegu ütleb Simson end olevat ühe vähestest skulptoritest Eestis, kes kunsti tegemisest täielikult ära elab. Tema idee on kõik tööetapid ise ära teha — nii on tal olemas oma pronksivalukoda, mistõttu ei pea ta pronksivalamise eest teiste teenuseid kasutama. Hiljuti hakkas ta muide kolmandat maja ehitama.

Simson on üks neid õnnelikke inimesi, kelle töö ja hobi kattuvad. Vabadust peab ta kunsti loomise puhul väga määravaks. Ta saab teha seda, mida armastab, ja olla täiesti oma peremees, töötamata kellegi juures. See on muidugi suur kohustus, mis nõuab tohutut enesedistsipliini. Vahel alustab ta töötamist juba kell 7 hommikul ja töötab üle südaöö. Kui on vaja ja loominguline vaim peal, võib ta ka 26 tundi järjest tööd teha!

Iga tööga tekib tal oma side. Võib küll kiiresti töötada, aga tööl ei tohi olla higihaisu, kinnitab Simson, lisades, et kunstnikul peab olema Jumalast antud säde. Tema lemmikuks töövahendiks on pronks ja kuna tal on pronksitöökoda, on tal vabadus teha, mida tahab.

Kui jutt läheb tänapäevasele tehnikale, väidab kunstnik huumoriga, et tema elab pronksiajas — ei tegele ta arvuti ega muude tänapäevaste vahenditega. E-mail on tal küll olemas, aga kui vaja, loeb naine talle neid ette. Seevastu on aga arvutiga igapäevases tegevuses Simsonite pere kolm last.

Simson pole oma peres ainuke kunstnik: tema naine on graafik.

Üldiselt on Simson siiani valmistanud väiksemaid skulptuure, Pitka bareljeef oli esimene suurem töö. Eelolev aasta tõotab tulla aga väga töörohke: Simsoni sõnul pole ta varem palju konkurssidel osalenud, nüüd aga seda teinud ja kõik need ära võitnud, mille tõttu rohkelt tellimusi saanud.

Juba oktoobris tuleb 2,5 meetrise hundikuju (PÖFFi — Pimedate Ööde Filmifestivali — sümbol) avamine Tallinnas, tuleva aasta tööde hulgas on 1,3 meetrine hirve kuju Jõhvi, Nikolai von Glehni kuju Nõmmele ja Arvo Pärdi kuju Rakverre.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus