Eesti Elu
Skulptor Otto Rannamäe mõistab ja hindab VEMU tähtsust meie ühiskonnale (1)
Inimesed 26 Jun 2009  Eesti Elu
    Trüki   E-post   FB     
Skulptor Otto Rannamäest (91) on meie lehes mitmeid kordi juttu olnud, peamiselt küll tema juubelite puhul, aga ka siis, kui ta järjekordselt on oma taieseid kinkinud meie kõrgetele külalistele või kodu-Eesti kultuuriasutustele.

Nüüd on lugupeetud kunstnik pööranud oma tähelepanu rajatavale Välis-Eesti Muuseumile (VEMU) ja otsustanud oma teoseid sinna hoiule anda, kui see valmis saab.

Hr. Rannamäe terve kodu on nagu muuseum – seal on nii palju imetlusväärset mööblit, unikaalseid esemeid ja skulptuure. Tema käte all valminud puupitsi võib imetlema jäädagi. Milline täpsus, stiilitruudus ja perfektsus!

Jutuajamisest selgus, et huvi puukunsti vastu sai alguse juba väga varases nooruses. Valtu mõisa Lossmanni pargis sattusid Ottole kätte suuremad paplipuu koore tükid. Nagu tollal poistel kombeks, hakkas ta nendest loomi meisterdama. Tema nikerdusi juhtus nägema kohaliku kooli juhataja Sülla, kes kohe taipas, et poisil on kunstiannet ja soovitas vanematel Ottot seda ala õppima panna. Koolijuhataja tahtis aga enne ise poisi võimed proovile panna ja küsis, ta oleks nõus talle kirjutuslaua valmistama. Poiss oli õhinal nõus, ja valmis see laud ka sai – selleks kulus kaks aastat.

Riigi Kunsttööstuskoolis õppis ta 7 aasta vältel korraga kolme ala: mööbli ja tööriistade valmistamist ning skulptuuri. Ta omandas seal ka keskkooliõpetaja kutse, mida ta sai hiljem proovida Saksamaal Stolzenau Eesti Gümnaasiumis.

Siirdunud Inglismaale, täiendas Otto end seal skulptuuri alal kunstikoolis Wolverhampton School of Art and Crafts, töötades samal ajal antiikmööbli reprodutseerimise alal.

Kunstist kujunes Otto Rannamäe harrastus ja armastus, et mitte öelda kirg, terveks eluks. Kunstniku amet aitas tal suhteliselt kergelt meelepärast tööd leida, ükskõik, kus ta parajasti ei juhtunud ka elama. Siiski ei maksa arvata, et Otto Rannamäe elukäik on olnud üksianus lillepidu – ilma konaruste ja probleemideta. Sõja ajal sattus ta mitmel puhul keerulistesse olukordadesse, kuid taipliku ja aruka noormehena tuli igast kriisist auga välja, jäädes alati truuks Eestile, eestlusele ja Jumalale. Ta kinnitab, et ta elu motoks on: „Kõige tähtsam on uskuda Jumalasse.“

Asunud 1951. a. elama Kanadasse, leidis ta esmalt tööd Eatoni antiikmööbli osakonnas. Seal äratasid Otto Rannamäe erilised võimed tähelepanu. Firma saatis ta 17. saj. inglise stiilis valmistatud puhveti Kanada Rahvuslikule Näitusele (CNE), kus see pälvis kõrgeima auhinna. Väga suure osa Otto Rannamäe kui kunstniku elust ongi hõlmanud näitustel esinemine. Ja vaevalt on näitust, kust ta oleks auhinnata tagasi tulnud.

1966. a. alustas ta tööd CBC kujundusosakonnas, kus töötas kuni 1982. aastani. Järgnes pedagoogitöö Orfus Road’i keskkoolis. Aga meister janunes ise ikka veel uute teadmiste järele, mistõttu täiendas end edasi Ontario Kunstikolledzhis, tutvudes pronksivalu saladustega.

Otto Rannamäe on oma teoseid heldelt kinkinud paljudele siinsetele rahvuskaaslastele, organisatsioonidele ja kogudustele. Neid on meie ühiskondlikes ruumides ja ohtralt privaatkogudes mujalgi maailmas – Euroopas, Austraalias ja USA-s.

Kuid Otto Rannamäe süda tuksub soojalt ka meie skautidele ja gaididele, kelle heaks ta on palju teinud.

Otto Rannamäe on olnud Canadian Stonemason’s Gildi ja North York Arts nõukogu liige, samuti kuulub Eesti Kunstnike Koondisse Torontos.

Eesti taasvabanemisel nägi ta võimalust toetada oma noorte sugulaste hariduspürgimusi, sest haridust on ta alati väga tähtsaks pidanud. Siis avanesid talle kodumaal teisedki uksed. Heldekäelise annetajana kinkis ta oma töid Eesti Rahvusraamatukogule, Valtu Põhikoolile, Rapla kirikule, Vilde ja Tammsaare Muuseumile ja teistele.

Skulptor Rannamäe on oma pika elu jooksul nii palju endast ja oma loomingust teistele jaganud, tehes seda ikka heatahtlikult ja rõõmsa meelega, vastutasu või erilist tänu ootamata. Ja nüüd on ta tänuväärselt isikliku eeskujuga propageerimas VEMUt kui meie tulevast kunsti- ja kultuurikeskust. Hr. Rannamäe on juba otsustanud, millised tema tööd peaksid VEMUs endale alalise koha leidma ja on veendunud, et just see koht oleks parim koht nende eksponeerimiseks. Sel eesmärgil kohtus ta ka VEMU idee autori ja kandjaga Tartu College’i president emeerituse Elmar Tampõlluga ja praeguse presidendi Jaan Meriga.

Küsimusele, mis sundis teda sel viisil VEMU-le mõeldes toimima, vastas kunstnik: „Tahan, et mu tööd jääksid eestlastele. Ja kus veel võiks olla neile parem paik!“ Lõpuks sai küsitud, kas mõni töö on talle ka nii armas, et ta seda ära anda ei raatsigi. Kunstnik vastas, et kõik taiesed on talle ühtviisi armsad, kuid ta on valmis nendest ka vajaduse korral loobuma.

Toimetus loodab omalt poolt, et Otto Rannamäe eeskujul mõtleksid teisedki meie loomeinimesed oma teoste tulevasele saatusele ja aitaksid kaasa VEMU kiiremale valmimisele. Siinkohal meenub aastaid tagasi igavikku lahkunud Emil Eerme, kes ikka valutas südant väliseesti kultuuripärandi säilitamise pärast ja lootis, et keegi leiab sellele kunagi kohase ruumi. Just selleks VEMU mõeldud ongi!
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus