Välis-Eesti skautluse järjepidav roll
Eesti Elu 27. juuli 2012 numbri esilehel ilutses uhkelt artikkel pealkirjaga “Eesti skautide juubelilaager Tagametsas,” tuues ära kuidas Eestis märkis skautlik noorus edukalt sajandat aastat skauditegevust. Siin Kanadas artiklit lugedes pidi aga kurbusega tähele panema, et kõikide nende tervituste ja kiituste kirjelduses, mida artiklis ära toodi, ei olnud kusagil mainitud seda, et vaevalt oleks see juubel saanud tõeks ilma välis-Eesti skautluseta. Üldistavalt võiks sama ütelda varemate kirjutiste kohta, mis on EEs ilmunud Eesti skauditegevust kirjeldades.

Oleks kasulik pilku heita minevikku, et saada aru, miks nii mõnigi välis-Eesti skaut võib jagada seda seisukohta. Seda eriti vahetult enne ESGMK nõupäeva Kotkajärvel, päev, mil pannakse paika arutuste järgselt eeloleva aasta tegevuskava. Samuti on sisetegevuse algkoondused uksele koputamas. Käesolev annab ehk neil lastevanematel, kes pole veel loosi langetanud oma laste skautliku kasvatuse kasuks, natuke vajalikku tausta.

Esimesed skaudiüksused Eestis alustati 1912. aastal. Kui 1922 loodi Skautide Maailmaorganisatsioon (WOSM), siis - väga oluliselt arvestades teemaga - oli Eesti Skautide Malev üks asutajaliikmetest. Vabatahtlikute organisatsioonide tegevus, millede hulgas oli ka skautlik liikumine, keelati Eestis 1940. aastal, kui Nõukogude Liit okupeeris Eesti. Skautlik liikumine taastati jälle 1988. aastal ja 1995. aastal loodi Eesti Skautide Ühing. WOSM tunnustas eesti skautlust uuesti 1996.aastal. Seega tänu punastele möödus 56 aastat ilma ülemaailmsesse katusorganisatsiooni kuulumist.

Tuleb avaldada kiitust Eesti Skautide Ühingule, kes on taasiseseisvumise ajast saadik ülesse ehitanud eduka, elujõulilise ning kasvava organisatsiooni, eriti kui skautidel on olnud liikmete värbamisel võistlejaks olnud riigi poolt majanduslikult toetatud Noorkotkaste organisatsioon.

Välis-Eesti skautlus
Selle 100 aasta eesti skautluse juubeli saavutamiseks peame liitma kokku 28 aastat skautlust Eestis (1912-1940), 47 aastat välis-Eesti skautlust (1941-1943 “põranda all”, 1944-1987 avaruses) ja siis viimased 25 aastat Eestis (ning jätkuvalt võõrsil, aga eriti Põhja-Ameerikas). Seda vaadates juubeliaastaks valitud juhtlause - “Eesti skautlus 100 - seiklusi täis rada” - on suurepärane!

Alates juba 1944. aastal Rootsis ja 1945. aastal Saksamaal tegutses välis-Eesti skautluse algaastatel kokku üle maailma 76 erinevat skautüksust: Argentiinas, Austraalias, Austrias, Brasiilias, Inglismaal, Kanadas, Rootsis, Saksamaal ja USA-s. Eesti skautluse taasorganiseerimist vedas alguses Eesti Skaudid Paguluses Keskbüroo, Saksamaal, millest aja jooksul 1954. aastal sai Eesti Skautide Liidu Keskbüroo mis kestab tänapäevani, olgugi et eesti skautide malevaid skautüksutega on tegevaid veel ainult kaks - Kanadas ja USA-s.

Välis-Eesti skautluse kohta on praegu fotode väljapanek Toronto Eesti Maja keldrikorrusel, vitriinis klassiruumide juures. Samuti võib selle kohta lugeda Eesti Skautide Liidu koguteoses “Eesti skautlus 50. aastat võõrsil” (2003; peatoimetaja skm Jaan Lepp).

Loetelu, mida võiks esitada 47 aasta jooksul läbiviidud saavutuste kohta, on pikk. Alustaks globaalsest vaatevinklist. Sellel ajavahemikul sai korraldatud 13 maailmalaagrit vahelduvalt Kanadas, Rootsis, USA-s, Saksamaal ja Austraalias. Esimene toimus juba 1962. aastal, seega täpselt pool sajandit tagasi, 900 osavõtjaga Kanadas. Hiljem käisid mitmed maailmalaagrid käsi-käes Esto päevadega (nagu Põhjarist, 1988-89, Austraalias). Viimane maailmalaager “Julgus!” toimus 2000 aastal Kotkajärvel, ESTO 2000 tagas seda, et seda sai maailmalaagriks nimetada. Peale nende on järjekindlalt läbiviidud rahvusvahelisi, peamiselt Põhja-Ameerika skautide suurlaagreid Kanadas ja USA’s. Austraalias korraldati 12 E.S.N.A. (Eesti Skautlikud Noored Austraalias) suurlaagrit enne kui eesti skautlus seal kadus. Arvestamata iga-aastaste skautüksuste laagritega on selle aja jooksul kõikidest nendest laagritest osavõtjaid olnud pea 10,000. Ülalnimetatud laagrid on kahtlemata toonud osalistele õpetavat ja rõõmsat tegevust ja loonud ülemaailmse sõprusringi ning eluaegseid sõprusi.

Paguluseaastate jooksul loodi ka skautliku tegevuse heaks kuus vabaõhu piirkonda mis püsivad tänaseni. Nendest tuntumad ja armsamad on Kotkajärve Kanadas, Metsakodu Rootsis ja Järvemetsa USA-s.

Miks on see tähelepanu väärt?

Ajal, kus eriti Torontos on nii mitmed organisatioonid, kogudused, koolid saavutanud – või on peatselt saavutamas - märkimisväärseid juubeleid, on küsitav, kas juubel üksi näitab, et on midagi erakordset või suurepärast saavutatud. Või teisalt pelgalt seda, et oleme püsinud läbi aegade, ja isegi ka seda, et oleme teatud määral killustunud kitsamatesse huvi- või teatud gruppi kuulumise lahtritesse.

Võib julgelt esitada teesi, et skautlik liikumine on täitnud topeltrolli meie ühiskonnas. Esiteks, noortele võõrsil andnud skautliku kasvatuse kaudu eesti keele ja meele, isamaa armastuse, looduse vastu respekti näitamise palju varem kui nö “roheline liikumine” seda tabas, ja ehk kõige tähtsamalt, skautide ridadest on kasvanud – ja kasvavd veelgi! – välja meie praegused ja tulevased ühiskondlikud juhid. Kui juba noorest peast on vabatahtlik teise aitamine loomulikuks kujunenud, siis oleks imelik, kui tagasi ei antaks. Peame meeles, et Ontario koolides on alles hiljuti sunduslikuks tehtud keskkoolis vabatahtliku töötundide arvu nõude täitmine, selleks et lõpudiplomi saada. Eesti skaudile on see uskumatu!

(Järgneb)
Skm ANTS EVARDi kogutud arhiivmaterjali põhjal

Märkmed: