Sisejulgeolek on rahva tahe kaitsta oma riiki
Arvamus 17 Aug 2007 prof. Peeter JärvelaidEWR
    Trüki   E-post   FB     
Eesti Vabariigis on täies hoos valmistumine riigi 90. aastapäeva tähistamiseks. Kui aga jälgida meie viimaste aastate ajakirjandust, siis on vahel tunne, et oleme kuidagi nagu kaotanud sihid, mida oma vabaduse ja riigiga teha.

Täna räägitakse üha sagedamini, et pärast Euroopa Liitu ja NATOsse saamist on kadunud eesmärgid, kuhu oma riigiga tahame jõuda. Kui küsida kodanikelt, siis nemad tahaksid sellist riiki, kus on hea ja turvaline elada. Kuid see turvalisus tähendab, et kodanik ootab Eesti riigilt hästi toimivat sisejulgeoleku süsteemi enda ümber iga päev. Selleks on vaja teatud eeldusi, milles üheks oluliseks lüliks on hea sisejulgeoleku alane koolitussüsteem. Vaadates naaberriiki Soomet jääb mulje, et seal on oma sisejulgeolekusüsteemi ülalhoidmiseks palju paremad eeldused kui meil.

Soome kogemus

Soome riik erineb Eestist oma suhtumise poolest kaitseväe- ja sisejulgeolekujõudude baasharidusse. Ta ei põe ka kaotajasündroomi, mis väljendub selleski, et Soomes läbib ajateenistuse üle 80% vastavas eas meestest ning seda süsteemi pole kavas ka muuta. Talvesõjas ning sellele järgnenud Jätkusõjas oma iseseisvust kaitsta suutnud Soome ja soomlased on kindlad, et kohustuslik üldine ajateenistus tugevdab ühiskonna ühtekuuluvustunnet. Nad on veendunud, et ilma ajateenistuseta ei saa luua piisavat reservi ning kutseline armee ei suuda kaitsta riigi kõiki piirkondi. Praktilised soomlased kinnitavad veel, et ajateenistusel põhinevat armeed on tunduvalt odavam ülal pidada kui kutselist. Parlamendiparteidest soovivad kohustuslikku ajateenistust muuta vaid rohelised. Ent ka nemad ei taha üleminekut kutselisele armeele.

Kui Eesti peaks valima mingil põhjusel teistsuguse riigikaitsemudeli, siis on riiklikul tasemel vaja selgelt näidata, miks asendada sisejulgeoleku tagamiseks vajalik kodanike kontingendi ettevalmistus (kui seni toiminud väga oluline ettevalmistusetapp) uuega. Noorte inimeste sisejulgeolekualasesse komplitseeritud ettevalmistusse peab riik sel juhul investeerima täiendavaid vahendeid. Tuleb otsustada, kas seda realiseeritakse eelkutseõppe vormis või kuidagi teisiti. Oluline on, et sisejulgeoleku töötajate ettevalmistuse ja koolituse tase riigis ei langeks. Koolituse õppekeskkond peab olema nõutaval tasemel ja hästi integreeritud teiste koolitussüsteemidega.

Maailmatasemel õppekeskkond

Sisekaitseakadeemia infrastruktuuri uuendamine ja kaasajastamine on olnud pikka aega päevakorral. Tahaks väga loota, et Eesti poliitikud suudavad näha riigi sisejulgeoleku jätkusuutlikkust tagavat õppeasutust laiemalt, mitte vaid Siseministeeriumi vajadusi rahuldavana. Viimasel on küll suhteliselt suur eelarve, kuid kvalitatiivselt uue infrastruktuuri loomine Sisekaitseakadeemiale vajab vähemalt teatud etapil kindlasti suuremat investeeringut.

Infrastruktuuri uuendamine kui investeering saab olla edukam ja ka pikemas perspektiivis odavam juhul, kui see realiseeritakse võimalikult kiiresti ja väga kõrgel tasemel. Seetõttu peaksid akadeemia töötajad realiseerima ning edasi arendama välismaa sõsarkoolides nähtut ja aastate jooksul kogetut akadeemia uue projekti elluviimisel. Akadeemia projekteerimisel tuleks seetõttu lähtuda põhimõttest: me pole nii rikkad, et arendada oma akadeemia infrastruktuuri odavalt.

Sisekaitseakadeemia arendamisel võiks mõelda ka rahvusvahelisele tipptasemele vastava testimis- ja spordikeskuse loomisele. Kõrgkool, mille deviis – akadeemia julgetele ja teotahtelistele – pole vaid sõnakõlks, vajab õppekeskkonda, kus sport on lahutamatu osa õppurite päevakavast. 2004. a. loodud spordiklubi kaudu tehtu vajab kindlasti ka suuremat riiklikku tuge.

Rääkides akadeemia regionaalsetest keskustest, oleks otstarbekas seda projekti teostada näiteks Pärnumaal Paikuse Politseikoolis, millest võiks kujuneda väga oluline tugikeskus sisejulgeolekusüsteemi töötajate koolitamisel ja täiendkoolitamisel, kuid seda võiks kasutada ka kaitseväe ja -liidu koolituskeskusena.

Väike peab olema koostöövõimeline

Mõned aastad tagasi ütles riigikogu liige Igor Gräzin, et Eesti riik peab alati endale aru andma, millised on tema materiaalsed võimalused võrreldes maailma suurriikidega. Gräzini hinnangul oli meie riigi eelarve tol ajal enam-vähem samas suurusjärgus kui New Yorgi tuletõrjeteenistuse oma. Mida sellest tuleks õppida? Ehkki väike, on Eestil paraku oma ühiskonna ees täita samad ülesanded, mida teevad suurte riikide kolleegid palju paremas materiaalses olukorras. See peaks meid sundima oma väheseid võimalusi nii targalt ühendama, et võiks tekkida mingi uus sünergia, mida suurtes süsteemides ehk pole võimalik nii lihtsalt teostada. Võib loota, et Eesti haridussüsteemi arengud viivad selleni, et hakatakse tunnistama koostööd ka selle sõna otseses mõttes, aga mitte kui väiksema allaneelamist suurema poolt. Sisekaitseakadeemial tasuks kaaluda võimalust teha assotsiatsioonilepingute alusel koostööd näiteks Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste, aga ka Eesti Mereakadeemiaga, et realiseerida ja hoida elujõulisena kadettide õppesüsteem.

Pessimistide rahustamiseks tahaks öelda, et õnneks kuuluvad need kõrgkoolid kõik erinevate ministeeriumide haldusalasse ja siin ei peaks tekkima ehk nii suurt ahvatlust neid kuidagi mehaaniliselt ühendada, kuid sünergiavõimalus oleks siin koostöö kaudu kindlasti suur. See assotsiatsiooni kaudu loodud hariduskonsortsium võiks omada näiteks täiendavat nõunikekogu või ülikoolide eeskujul kuratooriumit. Kui rääkida infrastruktuuri vajaduste realiseerimisest kas või näiteks europrojektide kaudu, siis oma osaluse panustamine hakkab käima meie tänastele kõrgkoolidele üle jõu, ühiselt oleksid need eesmärgid kindlasti kergemalt saavutatavad.

Lõpetuseks rõhutaksin, et investeeringud infrastruktuuri ja õppejõududesse oleksid realiseeritavad võrreldes suurte riikide ja ülikoolidega ikka suhteliselt väikesearvulise, oma õpilaskonna jaoks.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus