Eesti Elu
Sina ei pea mitte tapma
Inimesed 27 May 2011 Eerik PurjeEesti Elu
    Trüki   E-post   FB     
 - pics/2011/05/32491_1_t.jpg
Enne kui hakkan jutustama Karl Eliase lugu, pean lahti seletama selle kohmaka pealkirja. Nii kõlab pühakirja viies käsk, tänapäevases keelepruugis „Sina ei tohi tappa!“ Varem öeldi veel lihtsamalt „Ära tapa!“ Minu koolipõlves kehtis aga ülaltoodud lause orjalikult saksa keelest tõlgitud vormis. Ka Meie Isa palves öeldi „ära saada meid mitte kiusatuse sisse“.

Nüüd jutustan eelloo, mis pärineb mu enda mälestustest, kuid mis haakub Karl Eliase omaga nii elavalt, et ei saa selle kirjapanekust loobuda. Veetsime mõlemad pool aastat samas Zedelgemi sõjavangilaagris teineteist tundmata, hiljem Briti tsoonis Borghorsti meestelaagris. Mina lahkusin sealt USA tsooni ja elasin ligi kolm aastat Hanau põgenikelaagris. Sooritasin pikki jalutuskäike ja mu teekond viis sageli mööda varemete vahel asuvast nägusast väikesest majast, mille esiukse kohale üles oli paigutatud Blindgänger – lõhkemata jäänud lennukipomm. Pomm oli hoolikalt värvitud ja sellele maalitud manitsus „du sollst nicht töten“ – artikli pealkirja saksakeelne algversioon. Kas majaomanik oli usklik inimene või lihtsalt mõnus naljahammas, ei saanud ma iial teada, kuid juurelnud olen selle üle palju ja vestlus Karl Eliase kui kunagise saatusekaaslasega tõi selle mälus taas esiplaanile.

Karli vaatlen kui Eesti Vabariigi nooremat venda. Ta on sündinud 24. veebruaril 1921. Seega on ta suhteliselt värskelt ületanud 90. eluaasta künnise. Ta sünnikoht on Krivasoos, kus 1944. aasta suvel ja varasügisel peeti ägedaid lahinguid.

Karl ise lahingusse ei kippunud. Pidas koos emaga väiketalu, isa oli surnud, kui Karl oli viieaastane. Õdesid-vendi polnud. Haridusteel algkoolist kaugemale jõuda polnud võimalik. Esimese nõukogude okupatsiooni ajal oli ta kutsealune, kuid pidi sõjaväkke kutsutama alles oktoobris. Septembris saabusid aga Saksa väed ja lahendasid soodsalt selle probleemi. Talus asendamatu tööjõuna töötades ei kimbutatud teda ka Saksa sõjaväeteenistusega kuni 1944. aasta jaanuaris toimunud üldmobilisatsioonini. Siis tuli ka temal selga tõmmata sõdurimunder ja siirduda politseirügemendi koosseisus Valgevenesse. Koolis ja pisut ka omal käel saksa keelt õppinuna saadeti ta sidemeeste kursusele ja hiljem töötas Karl staabi juures.

Kui rinne nihkus Eesti pinnale, tuli ka Karl kodumaale ja võitles nüüd juba piirikaitserügemendis. Kärevere juures tabas teda vaenlase kuul, mis tungis vasakust küljest sisse ja jäi kahe selgroolüli vahele peatuma. See tegi teravat valu ja ta polnud suuteline kõndima. Haavatu toimetati laatsaretti ja sealt edasi haiglasse. Seal avastati röntgeni kaudu kuuli asukoht ja otsustati, et selgroonärvide kardetava läheduse tõttu pole võimalik opereerida. Kuul tuli jätta kehasse. See oli Karli esimene surmaga silmitsiseismine. Saatusel oli tema jaoks neid veel kaks varuks.

Teistkordne surmainglile silma vaatamine oli sootuks dramaatilisem. Umbes kuu aega pärast haavatasaamist paigutati ta laatsaretlaevale, et evakueeruda Saksamaale. Ta lebas laeva põhjas naril ega suutnud end liigutada. Kuupäev oli 21. september 1944 ja laeva nimi oli „Moero“. Järgmisel päeval oli Tallinn juba Punaarmee valduses, tema laevaga Läänemerel kusagil Läti ranniku läheduses. Mis edasi juhtus, seda kuulgem Karlilt endalt:

„Hommikul hakkasid õhutõrjekahurid ägedalt tööle, siis käis kõva kärgatus ja kogu laeval kustusid kõik tuled. Olin laeva eesotsas, plahvatus tundus olevat tagapool. Suutsin end vaevalt liigutada, kuid kuidagimoodi veeretasin end narilt maha. Ei tea isegi, kust ma selle jõu võtsin, kuid hakkasin neljakäpukil trepist üles ronima. Valu oli kummalisel kombel kadunud. Üles jõudes silmasin üht sakslasest sanitari, kes sidus endale korkvesti ümber. Palusin, et ta mullegi päästevesti selga aitaks. Ta tegigi seda, kuid kui end ümber pöörasin, et teda heateo eest tänada, oli mees juba kadunud. Nihutasin end vaevaga reelingu juurde ja kukutasin end merre. Ujuda ma ei osanud, kuid korkvest hoidis mind vee peal. Laev vajus imeruttu, nägin, kui ta lõpuks tõusis otse püsti. Teadsin, et peab kartma tekkinud veekeerist ja püüdsin laevast eemale hoida sedavõrd kui võimalik. Ei tea öelda, kui kaua ma vees hulpisin, kuid vool kandis mind laevalt vette langenud parve juurde. See oli metalltorudest kokku pandud, ümber parve oli tõmmatud tugev köis. Parve juures oli kümmekond inimest, nende hulgas paar päris väikest last, kõigil käsivars ümber köie ja parv hoidis neid vee peal. Sain end ka teiste kombel parve külge ankurdada, köis kaenla all.

Meie konvois oli mitu laeva, mis pärast meie pommitamist lahkusid, igaüks ise suunda, küllap kartusest, et neidki võidaks tabada. Hiljem pöördusid nad hukkumispaiga poole tagasi. Meie parv liikus suure laeva suunas, kust lasti alla köisredel, mida pidi merehädalised hakkasid ükshaaval üles ronima. Laeva nimi oli „Lapland“. Mina polnud suuteline ronima ja minu päästmiseks keegi alla ei tulnud. Varsti märkasin, et olen üksi parvel ja „Lapland“ eemaldus. Kõik teised olid kadunud, väikelapsed kaasa arvatud. Kuidas need üles toimetati, seda ma ei märganud. Olin kindel, et mu lõpp on siinsamas merel. Mõne aja pärast sõitis aga minu poole saksa mootorpaat. Mind tõmmati paati, kus oli ees teisigi, kes samuti merest korjatud. Meid toimetati ühe saatelaeva pardale. Kui sinna väsinult lamama jäin ja taipasin, et olen päästetud, tundsin üle tüki aja uuesti valu. Varsti kaotasin mõneks ajaks teadvuse.“

Karli vaevadel ja kannatustel polnud veel kaugeltki lõpp, kuid surmaingel oli taas saanud ninanipsu. Gotenhafeni sadamasse jõudes oli ta taas laeva põhjas ja sealt omal jõul üles ei pääsenud. Surmahirmuga kaasnenud jõuvarud olid ammendatud ja trepid oli järsud, peaegu otse püsti. Sel põhjusel polnud ka võimalik kanderaami kasutada. Lõpuks toimetati ta kuidagi laeva keskossa ja tõsteti sealt kraanaga sadamakaile, kuhu jäi poolelutuna lebama.

Kui Karl oli haiglas sel määral paranenud, et sai kepi toel liikuda, määrati ta Eesti Tagavararügementi ja saadeti Taani, esialgu Odensesse, pärast Assensisse kosumisele. Oli juba kevadeks kiskumas, kui tuli korraldus Berliini alla rindele minekuks. Sinna tema üksus õnneks ei jõudnud. 2. mail, veidi enne sõja ametlikku lõppu, langes ta inglaste kätte vangi.

Kolmandat korda üritas vikatimees Karli hinge pärida pärast vangist vabanemist Borghorsti laagris. See juhtum polnud kaugeltki nii dramaatiline kui eelmised, kuid siiski üsna tõsine. Ühel õhtul tundis ta kõhus imelikku valu, mis ei tahtnud vaibuda. Läks laagri velskri juurde, kes surus korraks ta kõhule ning arvas, et tal on pimesoolepõletik. Lubas järgmisel hommikul haiglasse saata. Saadetigi, kuid seks ajaks oli valu juba nii väljakannatamatu, et ta kaotas haiglas teadvuse. Pimesool oli lõhkenud. Kui Karl ärkas, oli talle toru makku pandud ja selle kaudu puhastati ta sodi täis valgunud kõhukoobast. Kuulis õde arstile lausuvat, et on ime, kui see mees eluga pääseb. Pääses, kuigi toru hoiti maos kümme päeva ning järgnes pikk järelravi.

Kuuliga polnud aga asjad veel ühel pool. See oli selgroolülide vahele kapseldunud, kuid hakkas oma raskusega allapoole liikuma ning andis end vahel tunda. Karl oli siis juba Kanadas ja perekonnainimene, kui röntgenipildid näitasid, et kuul liigub umbes tolli aastas. Üks kirurg arvas, et seda oleks nüüd võimalik eemaldada. Tegu oli küllaltki suure ja raske operatsiooniga ning Karl kõhkles. Siis aga tundis ta ühel päeval puusas nii tugevat valu, et ei suutnud käia. Selgus, et kuul oli vajunud alla puusaliikme vahele. Nüüd oli operatsioon möödapääsematu.

Operatsioonile läks Karl 1971. aastal. Enne palus kirurgi, et soovib kuuli, mida 26 aastat oma ihus kandnud, igaveseks mälestuseks. Seda lubati ja lubadus täideti. Operatsioon õnnestus ja Karl hoiab oma tinauba samasuguse uhkuse ja võidumehetundega kui Hanau sakslane pommi.

Üheksakümneseks saanud Karl elab oma korteris üksi ja on veel küllaltki vitaalne. Aasta eest kaotas ta oma inglannast abikaasa, täiskasvanud poeg elab oma elu. Kuulist, mis talle surmaks määratud, on saanud suveniir, ellujäämise ja püsimise sümbol: sina ei pea mitte tapma.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus