Silver Meikar Krimmist FB
Eestlased Ukrainas | 11 Mar 2014  | EWR OnlineEWR
"Uue riigi terviseks!" lööme klaasid kokku, irooniliselt. Hommikul Krimmi saabudes sain vaid paar tundi olla autonoomses piirkonnas ja siis juba kuulutas "parlament" selle iseseisvaks. 16 märtsiks planeeritud nn "referendumi" järel võin olla juba Venemaal, piiri ületamata. Seda ei juhtu just iga nädal.
Viskame nalja, naerame. Oleme tõsised. Peaasi, et sõda ei tuleks. Elagu sõprus. Vahelduseks ka anekdoot.

"Näljast nõrkemas koer, kasukas salkudena seljas ja mädapaised lõhkemas ületab illegaalselt Ukraina piiri Valgevenesse. Kuu aja pärast saabub uuesti piirile ja nõuab tagasipääsu. Ennast paksuks söönud, karv läigib ja tervis pakatab
- Kuule, aga miks Sa tagasi tuled? Seal ju toideti?
- jah, süüa sai kõvasti.
- Karv läigib, tervist parandati?
- jah, tervis väga hea
- isegi paistetusi pole?
- jah
- aga kurat, miks Sa siis tagasi ronid?
- Haukuda ei lubatud"

Samahästi võiks Valgevene asemel kirjutada Venemaa. Vahet ju pole. Kuid jah, päris palju inimesi ihkavad Putinit. Ikka parem, kui see uus võim seal Kiievis, keda Vene propagandakanalid (ja Tallinna press) äärmuslasteks nimetab. Seda enam et, et tööd siin Krimmis on vähe ja pension pisike. Venemaal ikka parem. Propaganda töötab!

Kohtusin mitmega, kes muretsevad. Krimmis võttis võimu ju pätikamp. Võlgu olid need pätt-poliitikud kõigile, kuid nüüd omavolitsevad nende käsilased tundes karistamatust. Õige pea võtavad nad selle, mis neile ei kuulu. Aga mis teha? Põgeneda ja jätta kõik maha, või riskida eluga...

Ikka on segaseid, kes julgevad olla teisel arvamusel. Pühapäeval said mõned neist Sevastoopolis tunda, mida tähendab kaikaga vastu pead saada. Kas neid on piisavalt, et võita nn "referendum".... Hinnanguliselt Sevastoopolis soovib Venemaaga liituda umbes 60%, Krimmis aga tervikuna alla 40%. Aga ega numbreid sellel nn "referendumil" ei otsustata. Võin need ette ennustada -- 77%-83% poolt, sest just nii "ennustasid" just Vene propagandakanali uudised. (Ukraina kanaleid enam Krimmis üle ei kanta)

Lööks käega ja ütleks, et kõik on läbi? Ei tohi, liiga lihtne võit agressorile. Aga mida teha? Vastuhakk tähendaks alluda provokatsioonidele.

Kas nii see käibki, taban end mõttelt. Väikeste viilude haaval -- tundmatud vene vormis sõdurid hõivasid piirkonna parlamendi, ... lennujaama, ..., haigla, ... sadama -- võtab võõrvõim üle, ei ühtegi lasku (või vaid mõned valangud taeva suunas). Ja varsti pole enam midagi alles.

Kiievist startisin 17:55, Sevastoopolis järgimisel päeval 11:35. Krimmis asuvates peatustes jalutasid perroonidel “omakaitseüksused”, ümber käe vene trikoloor või “Krimmi sõbrad” lint. Vagunikaaslase Vladi sõnul on enamik neist mitte kohalikud. Sevastoopolisse saabudes tõesti vene kasakate vormis tüübid ootamas. Kuid mind nad ei puutu, kotti läbi ei otsi. Kas tõesti suutsin jätta kohaliku elaniku mulje?

Sõitsin linnas ringi. Vene baasi valvavad automaaturid, kuulipilduja otse tänavale tõstetud. Ukraina baasi ümber aga erariides relvis mehed, vene lipud tervitamas. Eraldusmärkideta veoautosid ja sõjaväevormis tüüpe mitmel pool.

Vene baasi lähedal oli pood “Sõjaväe kaubad”. Putin ütles, et omakaitse ostis vene mundrid ja muu (kas ka automaadid ja kuulipildujad?) poest? Äkki just sellest? Astusin sisse, kuid seal vaid jahimeeste kostüümid, kalavarustus ja taskulambid. “Aga kust saaksin osta vene vormi, või vähemalt Berkuti oma?” küsin nõutult. “Oi, vabandage, meilt küll mitte. Ja ei usu, et kuskilt saaks,” vastab keskealine naismüüja.

Sõitsin ka linnast välja, mitte väga kaugele. Teel Jalta poole kaks kontrollpunkti, kohalik miilits automaatidega, erariides tüübid, sõjaväe masinad numbriteta, vene lipud, teetõkked, vene lipud, soojak, vene lipud. Tee ääres, aga veelgi enam Sevastoopolis, suured plakatid, mille järgi otsustades saab teha vaid ühe valiku (vaadake fotosid).

Kas lööme käega? Kiiev üksi sellise (propaganda)sõjaga hakkama ei saa, otsuse Krimmi (ja Ukraina ja ehk ka Eesti/Euroopa) tuleviku osas teeme sama palju meie, Brüssel (sh Berliin) ja Washington. Aga mida oleme valmis tegema?

Võime ju toosti nn uue riigi terviseks võtta, selle üle nalja visata. Aga olukord on ikkagi tõsine. Üks sõbra-sõber püüdis täna perega lahkuda, kuid otseim tee Kiievisse oli suletud (vene sõjavägi olevat piiripunkti sulgenud). Kas tõesti enam autoga välja ei saa? Õnneks teine avatud ja nüüd ta juba kuskil kesk-Ukrainas. Samas, vähemalt täna lennukid Kiievi (ega ka Istanbuli) poole ei lennanud, rongid pidid õnneks aga siiski ka edaspidi liikuma.

 
Eestlased Ukrainas