www.DELFI.ee

SIIRI SISASKI ALBUMI ”HOMMIKUPUU” ESITLUS
Saagu Valgus ja Siiri Sisask teevad kingituse tuhandele lapsele
Foto: Tiit Blaat
Kommentaarium: http://www.delfi.ee/news/paeva...
Vaesuse teemadel on viimasel ajal palju kirjutatud ja räägitud. On selge, et mitte kellelegi meist ei meeldi tänane pilt, kus umbes 60 000 last peavad iga päev elama kriisiolukorras, kusjuures sisuliselt ja üleriigiliselt selle probleemiga ei tegeleta.

Riik aidata ei saa. Toetused, nagu ka kirjutas oma hiljutises artiklis Andreas Kaju, on küll leevenduseks, kuid minu arvates ei ole need eriti tõhusad. Selge on aga see, et maksta 19 eurot toetust esimese ja teise lapse kohta ei ole vanemate jaoks piisav ja seda eriti riigis, kus rahvaarv ja rahvusliku kultuuri püsimajäämine on küsimärgi all. Pidevat hindade kerkimist arvestades ei aitaks isegi selle konkreetse 19 euro kahekordistamine. Ja kui mõelda, millised nõuded ja ootused tänapäeva ühiskonnal laste suhtes on, ei aitaks isegi selle toetuse kolmekordistamine...

Mida teha? Minu arusaamistes on selle koha pealt riiklikud võimalused vaesuses elavaid peresid ja lapsi tõsiselt aidata samaväärsed tühimikuga. Rong on läinud ja me oleme kriisiolukorra ennetamisega hiljaks jäänud.

Loomulikult, arenguid on, aga näiteks uue lastekaitseseaduse toimima hakkamine võtab üksjagu aega ja kuigi seal on positiivseid detaile, ei aita see kedagi riidesse, rääkimata puuduses peredele raha andmisest. Elu lihtsalt sõidab kiiremini eest, kui need pered joonele saaksid.

Kuigi haridusministeerium võimaldab lastele vähemalt tasuta koolitoitu, ei aita seegi kuigivõrd neid, kes on „näljas ja paljas". Kohalikel omavalitsustel pole midagi enamat nendele peredele pakkuda, kui see, mis riiklikult kinnitatud. Ja seda on hetkel selgelt liiga vähe! Me ju ei saa oodata sotsiaaltöötajatelt, et nad omast taskust peresid täiendavalt toetama hakkaksid - seega sisuliselt nad lihtsalt ei saa midagi rohkemat teha.

Ent pangem kord mõttes end nende laste olukorda. Ma palun seda tõesti teha. Kuidas oleks? Hommikusöök söömata, mine kooli... Õpi hästi, muidu ei jõua sa oma eluga kuhugi - seda juba mantraks saanud lauset korrutatakse kõikjal. Seljariided vanad ja räbalad, jalanõud samuti... Ka koolitarbed - pole jälle üht, pole jälle teist.

Pole ka internetti, arvutist rääkimata... Paljud õpingud aga vajavad tänapäeval interneti olemasolu. Lõpeks - ega teisedki lapsed niisugust „mahajäämust" märkamata jäta - igaüks omal moel ja vastavalt kodusele kasvatusele. Läheb päev looja, mõtled samasuguse mureliku homse peale... Abi pole kuskilt võtta. Ja ega ei olegi.

Vanemad on stressis, kes kuidas end välja elab... Õhtuti kodus süüa pole. Või kui on, siis euroabi - herkulo, pudel õli, mõned pakid makarone, jahu. Ja muidugi... kas see kodu üldse köetudki on? Või lapsel tekki magama minnes peale võtta...? Seda häda suvel muidugi pole, aga siis on uued mured, sest koolivaheajal koolitoitu ei saa.

Ehk mõni inimene arvab, et see pole lihtsalt võimalik, et Eestis nii halvasti elatakse? Kahjuks on ikka küll. Oma kolm aastat kestnud tööga Raplamaal, MTÜs Saagu Valgus, oleme näinud enamvähem kõiki vaesuse haledaid vorme... Pole tore see avanenud trööstitu pilt, tõepoolest, ja millistes tingimustes tuleb hakkama saada! Seda vist ei õnnestugi mul päriselt lugejatele edasi anda...

Ühesõnaga - praegune olukord on väga paljude vaesuses elavate laste jaoks täielikult ja lõpuni lootusetu. Mõnel juhul pakutakse sellises olukorras lastele psühholoogi abi, kuid see on enamasti tarbetu ja tundub rohkem mõnitamisena, sest probleemid on ju mujal ning elementaarsed vajakajäämised on aga endiselt lahendamata.

Olen juba mõnda aega tagasi loobunud riigi abiga arvestamisest ja suunanud oma mõtted alternatiivi otsimise peale. Mida ette võtta? Kuidas luua uus mingi liin või süsteem, mis oleks kasulik kõigile ja toodaks vajalikke väärtusi? Sest need, kriisis vaevlevad lapsed, elavad IGA PÄEV me kõrval ning järelikult ei ole meil pikalt aega aru pidada. Aga aeg on laste tervise ja arengu mõttes vägagi kallis... või mis?

On palju inimesi, kellel jääb asju üle - riideid, jalanõusid, mööblit, kodutehnikat... Mõned neist toovad need asjad toimetulekuraskustesse sattunute abistamiseks loodud kogumispunkti, kust need siis peredeni jõuavad. Meie teeme niisugust tööd oma MTÜga.

Kolme aasta jooksul on abi saanud üle 600 perekonna ja üle 1200 lapse. Suure osaga neist oleme tänaseni tihedalt suhtluses ning anname neile vajadusel alati abi. Nende perede lapsed käivad nüüd korralikult riides, ega pea enam selle pärast muretsema. Selge on ka see, et just väikestest asjadest hakkab taas tekkima enesekindlus ja õpitahe. Teisisõnu - kui tõsta laste elu-olu paremale tasemele, aitab see lapsel avaneda ja end väärika ühiskonna liikmena tunda.

Ka laste huvihariduse ja kooliüritustel osalemise puhul oleme leidnud väljapääsu. Pakume lastele ka ise mitmeid huviringe, mille raames viiakse läbi paljusid põnevaid ettevõtmisi - kokandustunnid, käsitöö, kunstitunnid, keeleõpe, matkad, laagrid... Kuid samuti tasume laste osavõtud teistest ringitöödest koostöös valla, kooli või huviringe pakkuvate organisatsioonidega. Lisaks võimaldame lastele ka järeleaitamistunde, mis on samuti vahel ülivajalik.

Kust tuleb raha, et seda kõike pakkuda? Heategevuslikust taaskasutuskauplusest, mille abil katame osa kuludest, lisanduvad annetused. Rahalisi annetusi on meile teinud nii eraisikud, aga ka väiksemad ja suuremad organisatsioonid - siinkohal suur tänu neile!

Lisaks oleme koos lastega kogunud raha huviringide jaoks laste joonistanud jõulu- ja sünnipäevakaarte müües. Sent sendi haaval, aga koguneb. Tulevikus loodame kaardid ka Eesti Posti müügile anda.

Vahel saame peredele anda ka toiduabi - meiega on teinud koostööd mitmed talunikud ja toidupoed, suhtleme tihedalt ka Eesti Toidupanga ning Raplamaa Punase Ristiga.

Olen täiesti veendunud, et see mudel, mille järgi me Raplamaal tegutseme, toimib. Igas mõttes. Me näeme lapsi, me kuuleme probleemidest. Kui on vaja, siis me saame neid suunata ka nõustajate juurde.

Kui on vaja, aitame väga kiiresti - oleme nii mõnegi lapse 10 minutiga riidesse pannud. Ja seda kõike tänu annetajatele, kelle jaoks on, ärgem unustagem, hea, et on kuhugi asjalikku kohta oma ülejäänud asju ära anda. Nii et mitu kärbest ühe hoobiga.

Mida ma näeksin riigipoolse panusena? Tuleks anda toetuseid ja soodustada ka selliste organisatsioonide tegevust, mis on võtnud nõuks, eesmärgiks ja oma tegutsemiskavasse just neid valupunkte ühiskonnas lahendada, mida riik ise ei suuda. See võiks olla ka üheks EASi toetuste jagamise suunaks, sest meie mudel õpetab lastele ka töö tegemist, rääkimata andekuste avastamisest, mille läbi nii mõnigi oma tulevast tööd juba lapsepõlves õpib. See on ju ka ettevõtluse arendamine.

Kui nüüd plussid ja miinused kokku arvestada, siis jääb selliselt abistatud peredele varasemast ilmselt veidi enam raha kätte, et end paremini kriisiolukorras ära majandada - maksta küttekulud, elekter, ka toit ja muu vajalik. Seda kõike selleks, et paremini hakkama saada, et mitte veelgi sügavamale ahastusse kaevuda... Ja hea seegi, et need kaks Eestit omavahel suhtlevad - üks annab abi, teine saab paremini hakkama ning jääb üle loota, et tõuseb seeläbi ka tuhast!

Lõpetuseks ütlen, et MTÜ Saagu Valgus laieneb - Järva-Jaanis rajame koos vallavalitsusega heategevuskeskust ja seega saavad ka Kesk-Eesti toimetulekuraskustes elavad pered peagi leevendust. Loodame väga, et laieneme kõikjale üle Eesti, sest ma olen veendunud, et suudame abi anda! Selles ei ole kahtlustki.

Märkmed: