Kui töötasin alles teist aastat Ameerika Hääle (AH) uudisteosakonnas ja Ühendriigid olid vaevu lahti saanud Kuuba probleemist, hõljus horisondil – VIETNAM.

USA oli üle võtnud prantslaste saamatused. Mingi uus kriisikolle tähendas jälle uut õppetundi. AH-s ei kirjutatud uudiseid teabekanalist lihtsalt maha või ümber. Kirjutaja pidis sellest aru saama ja nii edastama, et tõlkijad ja kuulajad saavad samuti aru.

Hiljem oli mul öise vahetuse peatoimetajana küllalt probleeme, kui mõni kaastööline oli haige või puhkusel. Pidin kasutama UPI, AP või Washington Post’i ajakirjanikke. Olin üllatunud, kui avastasin, et suurem osa neist ei osanud koostada kolme faktilist lõiku. Küll aga oskasid nad uudist kirjutada oma arvamuse alusel. Kui nad andsid oma tööd mulle üle vaadata, pidin ise need tihti ümber kirjutama.
Neil aegadel juhtus minu osaluses rahvusvaheline skandaal, mis mind siiani on kummitanud. Olen sellest ka varem kirjutanud, kuid iga paari aastaga avalikustatakse rohkem salajasi dokumente, mis annavad selle kohta täiendavat infot.

Oli 1963. aasta 25. augusti suvine pühapäevaõhtu. Olime uudisteosakonnas neljakesi, nagu öeldi, skeleton crew.Vahetuse lõpp hakkas lähenema ja mõttes oli klaas veini ja „Johnny Carson“ teleris, kui telefon helises. Helistajaks oli Kaug-Ida asjade asevälisminister Roger Hilsman, kes ütles, et varsti tuleb UPI teabeteenistuse kaudu autentne uudis. Ta sai pahaseks, kui küsisin tavalised ajakirjaniku küsimused: kes, miks, kuidas „autentne“ jne.
Kui küsisin: „Kes käskis?“, sain vastuseks: „Kõige kõrgem instants. Uudise on isiklikult heaks kiitnud president Kennedy. Kuid see siin ei ole kinnine liin.“ Hakkas siis „uudist“ dikteerima. See tulevat kohe tõlkida vietnami keelde ja hiljem panna ka ingliskeelsesse saatesse. Neil aegadel olime abitud, ei olnud nn. „kaitsevalli“, mistõttu me ei saanud ka uudiste usaldusväärsust kaitsta. Kuid just see kõne muutis hiljem kõik.
Hilsman seletas mulle uudise mõtet: Lõuna-Vietnami presidenti Diemi ei saa enam usaldada, sest tema vend, kaitsepolitsei ülem Nhu, on budistidevastaste repressioonide taga ja et kõrgemaid sõjaväelasi tuleb nüüd rohkem usaldada. Mulle ja mu kaaslastele oli selge, et meie „ülesanne“ oli Ameerika Hääle kaudu, mida Saigonis iga päev kuulati, anda kindralitele signaal kõrvaldada võimult Diem ja tema vend. Seega – Kennedy väärkasutas meid.
Kuigi Kennedyt jumaldati sel ajal ja paljud teevad seda siiani, jäi mulle ja mu kolleegidele suhu mõru maitse tervest Kennedy ajast. Me tajusime valet, kui mu kolleeg Mike Hanu tegi tunniajalise saate faktilise materjali ja intervjuudega, mis selgelt tõestas, et Castro pooldas kommunismi, kuid Valge Maja keelas selle kasutamine AH-s. Meenutagem, et Kennedy saatis Kuuba vabadusvõitlejad Sigade väinas surma ja vangi ilma õhukaitseta ning Kuuba kriisi lõpetamiseks andis alla Moskvale, tõmmates Türgist välja ameerika raketid.

Nüüd siis osalesin räpases teos, mis 1. novembril lõppes president Diemi ja tema venna mõrvamisega kinnises veoautos. Sellest on kirjutatud raamatuid, nt. Marguerite Higgins „Our Vietnam Nightmare, 1965. Olime alati püüdnud kuulajaskonnale pakkuda usaldusväärseid uudiseid, ent nüüd jõudnud oma madalseisu. Saatuse irooniana mõrvati president Kennedy kolm nädalat peale Diemi.

AH saatest tekkis järgmisel päeval tohutu segadus nii Washingtonis kui Saigonis, sest peaaegu kõik kõrged Kennedy administratsiooni ametnikud olid coup d’etat lavastamise vastu, nende hulgas asepresident Johnson.
Kuid asi läks hullemaks. Esmaspäeval, 26. augustil, välisministeeriumi lõunasel pressikonverentsil, tahtsid reporterid üle maailma teada, mis juhtus. Paljude suurimate ajalehtede hommikuseks pealooks oli: „Eetridünamiit Ameerika Häälelt“. Ja välisministeeriumi esindaja valetas: „Mina ei tea sellest midagi, see oli vist Ameerika Hääle poolne viga. „Ah et uudise all on nimetähed ’VE’? Kontrollige siis Ameerika Häälest!“
Minust oleks järele jäänud ehk vaid pudru ja kapsad, kui infoagentuuri direktoriks poleks olnud kuulus raadiomees Edward R. Murrow. Ta kontrollis fakte ja läks kohe Valgesse Majja, nõudes, et välisministeerium räägiks otsekohe tõtt ning ähvardades vastasel korral esitada lahkumispalve. Ja näe imet, välisministeerium rääkiski siis tõtt! Järgmisel ööl sain vähemalt korralikult magada.

Siiski polnud selle seiga selgitamine maailmale AH jaoks kerge ülesanne, sest paljud tõid selle näitena, et USA laseb tappa oma liitlasi ja suhtub leebelt vastastesse.
Hiljem saime teada, et „uudis“ oli koostatud salajase telegrammi alusel, mille tervet sisu teadsid ainult paar ametnikku. Kennedy ise oli dushi alt välja kutsutud ja see talle telefonis ette loetud. Ta kiitis selle heaks, kuna oli varem seda arutanud.
7 aastat hiljem, kui avalikustati nn. „Pentagoni paberid“, väitis Roger Hilsman teleusutluses, et temal polnud mingit seost Diemi tapmisega. Tehniliselt oli tal õigus, sest ta „täitis“ käsku ja tema ei olnud selles kinnises veoautos. Kuid mina olin see, kellele ta „uudise“ dikteeris. Kirjutasin tema televestlusest faktilise uudise, kuid mul oli lausa vastupandamatu soov lisada lõppu paar vängemat sõna.
Mõni aasta hiljem, kui avalikustati rohkem Kennedy dokumente, leiti Kennedy enda kirjutatud märkus, et ta kahetses oma otsust! Kuid presidentide „kahetsused“ võivad tekitada suuri kriise. Ta oleks pidanud mäletama president Trumani motot: The buck stops here!
Paar aastat tagasi ilmus raamat Triumph Forsaken. The Vietnam War 1954-1965, mille autoriks on Cambridge’i ajaloodoktor Mark Moyar. Moyari arvates oli Kennedy administratsiooni putsh Lõuna-Vietnami presidendi Diemi vastu ja sellest tulenenud mõrvamine kindralite poolt Vietnami sõja suurim viga ja pöördepunkt. Kommunistliku Põhja-Vietnami juht Ho Chi Minh oli selle kohta öelnud: „Mul on raske uskuda, et ameeriklased nii lollid on!“

Märkmed: