Sii meite maa nat timbusai*
Eestlased Kanadas 19 Oct 2007 Eerik PurjeEWR
    Trüki   E-post   FB     
Sedasi nad sene Iiumaa kohta reegivad, neh. Aga tegelikult, kui end harilikus eesti keeles väljendada, mida ma kahjuks oma puuduliku hariduse tõttu peangi tegema, tõestas möödunud pühapäeval, lõikuspühal toimunud sündmus, et selle saia sees on üsna rohkesti rosinaid. Eesti Maja suur saal oli neid mõnusalt täis.
































Toronto hiidlased pidasid sügispidu. Jäme ots oli pereemade käes nagu ta olema peabki. Mehed päev läbi merega võidelnud, ei jaksagi peale õllekapa ühtki asja ega anumat kergitada. Naani Holsmer hoidis ohje kindlalt enda käes ning andis selge sõnaga teada, millal keegi midagi asjade käigus teha tohib. Andiski alguses kohe sõna ülemhiidlasele Tamara Norheim-Lehelale. Rahvarõivais matriarh tervitas kõigepealt seltsi auliikmeid, esinejaid nii kaugest Eestist kui kohapealt, Hiiu ajakirja toimetajat ja lihthiidlasi koos mandri sõpradega, kelle kohalviibimise üle erilist tõrksust ei ilmutatud.

Järgmisena kutsuti kõnepulti kirjahiidlane Vaike Külvet, kes andis lühidalt aru Hiiu ajakirja tegevusest. Teatas, et on avatud uus rubriik, milles edastatakse uudiseid Hiiumaalt, kus ka oma leht regulaarselt ilmavalgust näeb. Hiiu naljade kohta kaebas toimetaja, et kõik olevat juba kuuldud ja kulunud. Palus värskemat, et võiks avaldada. Selle kohta avaldati saalist arvamust, et hiidlane üldse nalja ei tee. Villast viskab küll.

Oli aeg laulu teha. Kaugeks ja oodatud külaliseks oli Estonia ooperilauljast bass Mati Palm, keda klaveril saatis meie oma Charles Kipper. Solist leidis, et hiidlastele esitatud laulud peavad olema ikka merega seotud, ning oli valinud oma kava vastavalt. Saimegi teada, et igal majakal on oma tuli; ja kuulda, kuidas saarlased, hiidlased ja ristiinimesed kõik ühte laeva ära mahtusid; ning tunda kaasa Tooma armuvalule. Nagu tõestamaks, et ta pole ooperiga sidemeid katkestanud, lasi lõpuks Fausti Mefisto korraks võimutsema. Ajas sellega publiku korralikult hasarti, kuid kiiduavalduste peale teatas resoluutselt, et tühja kõhuga rohkem ei laula. Lubas pärast söömist uuesti lavale ilmuda ja teenis selle jutuga uue aplausi.

Naani avaldas tänu ning kiitust perenaisele Ülle Veltmannile, kelle valmistatud soe roog pikal laual sööjaid ootas. Lia Pikkov lausus imelühikese ja imearmsa söögipalve ning võidigi toidujärjekorda asuda. Kui taldrikud usinasti täidetud ja sama usinasti tühjendatud, pakkus Mati Palm omalt poolt magustoiduks tõestisündinud hiiu nalja, jutustades värvika loo, kuidas ta Kõpu tuletorni juures kurjaks Ungru krahviks moondatuna filmitegemises osales. Lugu sellest, kuidas päiksepaistelise ilmaga filmiks vajalikku tuult ja tormi tehti ja kuidas keegi sellele reageeris, tekitas palju lõbusust. Erilist rõõmu tunti asjaolust, et filmis osalenud hiiu hobuse intelligents ületas pealinlasest rezhissööri oma.

Tegelik magustoit oli ikkagi Ülle poolt. See oli üsna originaalne ja sel oli isegi nimi, kuid nii keeruline, et siinkirjutaja ei oska seda üheski keeles kirja panna. Maitsev oli küll.

Solist pidas sõna ja ilmus koos saatjaga uuesti lavale. Veel kolm mõnusat mereteemalist laulu ja lõpuks rahvalik „Nagu linnu tiivul“, kus igaühele anti õigus kaasa üürata – õigus, mida kasutamata ei jäetud. Kogu saalil oli äkki keskmine ooperilaulja tunne keres.

Sõna sai veel aupeakonsul ja auhiidlane Laas Leivat, kes sedapuhku muud ei teinud kui nalja – ei, villast viskas ikka. Igal juhul nautis ta täiega ametlikuks sõnavõtuks vajaduse puudumist. Tundis rõõmu võimalusest olla lihtsalt inimene ja hiidlane. Kuidas need kaks mõistet kokku sobivad, jäägu iga lugeja enda otsustada.

Peo ametlikuks lõpuks oli Tamaral hulk tänusõnu keelel. Oli ju lõikuspüha, kus peale helde Looja sobib tänada ka häid inimesi. Külalissolist koos saatjaga olid muidugi esikohal; laekur Erik Kalm sai kiitust hiidlaste veebilehekülje eest, mida varsti nautida saame; ning Max ja Malle Kalm solisti ja abikaasa (jah, ka tema oli kohal) võõrustajaina. Tänu pälvisid veel perenaine Ülle Veltmann, asjatundlik nõuandja Edgar Liik ja korraldaja Leida Pajur. Esinaise eriline tänu kuulus aga Naani Holsmerile ja Vaike Külvetile, kes talle haiguse ajal suureks abiks olid peo ettevalmistusel ja ka läbiviimisel.

Mis lehemehelgi muud üle jääb kui aina tänada. Püsige tugevad ja vaprad, head hiidlased. Ootan uut pidu.


Sii meite maa nat timbusai – ta nenda pitk kut on ta lai,/ äi pole muud kui vaada ede, et eere peelt sap’ kuku vede! Nii kirjutas oma vanavanemate kodusaarest Hiiumaa päritoluga kirjanik Asta Willmann. Noorematele lugejatele teadmiseks, et timbu- ehk timpsai oli maitsev ja odav sai eesti ajal.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus