Eesti Elu
Siberi siledam pale
Kultuur 18 Feb 2011 Eerik PurjeEesti Elu
    Trüki   E-post   FB     
 - pics/2011/02/31435_1_t.jpg
Anu Korb: Siberi eestlaste elud ja lood. EKM Teaduskirjastus. Tartu, 2010. 359 lk.
Seda raamatut lugema asudes viirastus siinkirjutajale omapärane visioon oma ebateadlikust korduvast kummardusest ühele kujule eesti talurahva ajaloost, keda tänapäeval üha vähem ja ähmasemalt mäletatatakse.

Alatskivi kalmistul on minu jaoks oluline tähendus. Seal puhkab hulk mu kunagise koduküla elanikke, mu mõlemad vanemad kaasa arvatud. Nende kalme külastades ei ole ma kunagi jätnud korraks peatumata ka Laksi Tõnise haual, ei oma varanooruses ega ka nüüd, hilisematel aastatel. Nagu paljusid mu Peipsi piirilt võrsunud kaasaegseid, puudutab ka mind selle mehe traagiline elukäik valusalt. Enne kui ma temast liiga pikalt heietama asun, vaadelgem arvustatavat teost ja seostagem seda Laksi Tõnisega allpool.

Raamatu koostaja Anu Korb on rahvaluule arhiivi vanemteadur. Pühendunud Siberi eestlaste elu uurijana on ta teinud sel alal oma doktoritöö. Tema huvi nende elukäigu vastu sai alguse rahvaluule kogumisega, kuid laienes hiljem, kandudes memuaristika valdkonda. Ta on salvestanud paljude Siberi eestlaste mälestusi. Viisteist ehedamat lugu on koondatud kõnesoleva teose kaante vahele. Kõik jutustajad on sündinud Siberis ajavahemikul 1917 – 1943 ja Teise maailmasõja ajal või pärast sõja lõppu Eestisse elama asunud. Peaaegu eranditult on nende vanemad 19. sajandi lõpul või 20. sajandi algul Siberisse välja rännanud.

Nende jutustuste kaudu omandab Siber paljudele meist, nii kodu- kui väliseestlastele, sootuks teise tähenduse. Oleme seda territooriumi harjunud seostama ainult küüditamiste ja arreteerimistega, orjalaagrite ja külma ning metsiku loodusega. Et seal leidus arvukaid eesti külasid, kus eelmise sajandi algupoolel viljeleti eesti kultuuri, kus tegutseid eestikeelsed koolid, kus paljud elanikud vene keelt valdasid puudulikult või ei osanud üldse – seda on kuidagi võõrastav kuulda.

Venemaale asuma ajendas eestlasi maanälg. Põlluharija eestlane ihkas peremehetunnet. Vene tsaar omalt poolt soovis asutada karmikliimalist Siberit. Iga pere sai ca 60 hektarit maad ja mõned kuldrublad. Peale eestlaste kogunes sinna ka soomlasi, ingerlasi, lätlasi. Raske kehalise töö ning algelised elutingimused korvasid mõningal määral looduse rikkused: toitvad seedripähklid, metsikult kasvavad sõstrad, vaarikad ja suured mahlased toomingamarjad, lisaks piiramatu küttimine ja kalastamine. Et Siberi suved olid haruldaselt soojad (kohati 30-40 kraadi), kõlab uskumatuna.

Selle omamoodi idüllilise elu hävitas nõukogude võim, kui algas kolhoseerimine ja kulakuteks tegemine. Kaaluv osa meesperest kadus jäljetult. Viidi ära ja kogu lugu. Tollal polnud telefoni ega muid võimalusi järelepärimiseks. Jäi teadmatuks, mida kellelegi süüks pandi või kuidas karistati. Rahvuskoolid suleti, eestikeelne kirjavara konfiskeeriti.

Endiste pagulastena on meil selle rahvakilluga küllaltki palju sarnasust vaatamata sellele, et meie lahkumismotiiv oli nende esivanemate omast erinev. Mõlemad oleme rajanud välismaal oma Eesti, kus endid koduselt tunneme. Mõlemad oleme tunda saanud Eesti päriselanike tõrjuvat hoiakut. Oleme teravalt tajunud identiteedikonflikti, tunnetanud oma iganenud eesti keelt ja märganud erinevust suhtlemismaneerides.

Vahemärkuseks: Siber polnud ainus toonane väljarännupaik. Paljud suundusid näiteks Krimmi, kust nii mõnigi rändas edasi Ameerika Ühendriikidesse või Kanadasse, nagu võisime hiljuti lugeda raamatust, mis käsitles Alberta eesti asunduste tekkimist. Krimmi rännata üritas ka ülalmainitud Laksi Tõnis, kes sinna iial ei jõudnud, kuid kaotas oma renditalu ja suri vaese mehena. Meenutagem Juhan Weizenbergi laulu lõpuridu: „Seitse jalga pikkuselle, / neli jalga lai / maatükk Laksi Tõnisele / viimaks antud sai.“

Anu Korbi tööl on hindamatu väärtus. Tema koostatud raamatus leidub peale jutustuste illustreerivat fotomaterjali ning eesti külade ja külakohtade kaart. Lõppu on paigutatud inglise- ja venekeelsed lühikokkuvõtted. Koos oma kolleegi Kadri Viiresega on ta koostanud näituse „Siberi eestlased“. Kui mu kõrvu ulatunud kuuldused tõele vastavad, võib see näitus lähitulevikus tee Torontosse leida. Jään huviga ootama.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus