Täna, kui me tähistame Eesti Vabariigi 95. aastapäeva, tekkis mul nostalgiline meenutus veerandsajandi taguse vabariigi juubeli (70 aastat) „pidustustest“.
Tagantjärele vaadates kujunesid need minu meelest kõige ausamateks ning siiramateks. Tolle päeva – 24. veebruar 1988 – erakordsus ei unune mul loomulikul kunagi. Ikkagi esimene sõjajärgne massiline (nõukogude võimude poolt keelatud -- sic!) rahvakogunemine A.-H. Tammsaare mälestussamba ümber.

Too päikeseline talvepäev algas kuidagi ootusärevalt: nõukogude võimud olid Tartus 2. veebruaril 1988 (Nõukogude-Venemaa – Eesti Wabariigi vaherahu aastapäev) poliitilise meeleavalduse laialiajamisega kaasnenud sündmusi juba arvesse võtnud ning valmistunud aegsasti „Ameerika Hääle“, BBC jt „vaenulike raadiohäälte“ poolt „väljakuulutatud imperialistlike provokatsioonide“ tagasilöömiseks.

Omaaegsel Võidu väljakul korraldati päeval, tööajal kohale toodud töökollektiivide esindajate massilisel, kuid passiivsel osavõtul, protestimiiting, kus imperialismi paljastajatena esinesid muuhulgas sõnavõttudega Enn Põldroos, Jaan Talts (muidu normaalne Talts oli miitingul kühmus ja vuristas oma kõnet autokastist maha lugeda) ning Valeri Liiv.

Veelgi põnevamad ettevõtmised leidsid aset aga sama päeva õhtul alates kella 19st. Läksin sinna Pegasuse kohvikust. Vahepeal oli külm tugevnenud – 12 kraadini, pargis oli üsna sügav lumi ja vähemalt paar tuhat osavõtjat (üldse käis „Tammsaare juures“ läbi mitu tuhat inimest. Põhilises imperialismivastases aktsioonis fungeerisid seltsimehelikud-härrad Mati Talvik ja tulevane superisamaalane Trivimi Velliste. Talvik kutsus ETV bussist läbi megafoni rahvast üles laiali minema ja sisenema näiteks Sakala poliitharidusmajja sooja. Seal pidi toimuma n-ö teemakohane väitluskoosolek, kus huvilised oleksid saanud esitada küsimusi. Kohaletulnud miitingulisi solvava Talvikuga võrreldes oli Velliste hoopis julgem ja räuskavam, kes söandas otseselt räigelt läbi sarjata teda õrritanud noori, hüüdes lõpuks: „Elagu Eesti Sotsialistlik Vabariik!“. Hiljem taunis Eesti Muinsuskaitse Selts oma esimehe käitumist.

Mart Laar (seesama) kutsus inimesi panema koduaknale küünla; seda ta ka ise tegi ning istus hästi tasa kodus. Möödus mõni kuu ja osavõtt nõukogudevastastest üritustest sai peaaegu täiesti riskivabaks. Tollal kompartei juba murenevatesse ridadesse kuulunud Mart Nutti
ma „üritusel“ ei trehvanud. Rahva meeleolu oli muidugi ärev, nn vaba mikrofoni juurde minejaid eriti ei tihatud minna (reaalne „perestroika“ oli Eestisse jõudnud vaevalt poole aasta eest), tammuti jalalt jalale ning üritati mõnikord vestelda mälestusmärki ümbritsevate keskealiste eestlastest miilitsatega.

Üks korravalvur ütleski mulle, et tegelikult talle ei meeldi sugugi Tammsaare juures passida, et ta on samuti sama meelt, kuid jah, käsk jne. eesti militsionääride kohalolek oli siseministri Marko Tibari tark käik. Vägivald suudeti ära hoida. Teisalt küsigem: kas peamiselt väljas, pakase käes ja tuules seismisel või lumes sumpamisel oli mingit mõtet? Loomulikult oli. Meeleavaldust kajastati rahvusvaheliselt kaunis laialdaselt. Kuid mitte vähem olulisem oli sisemise kartlikkuse või isegi hirmutunde järk-järgulise taandumise kiirenemine.
„Rahva Hääl“ kirjutab 26. veebruaril 1988, et ETV võttegrupp eesotsas Mati Talvikuga hoidis oma mikrofone „ekstremistliku rühmituse MRP-AEG“, nõukogude aktiivi ja teiste kohalviibijate vaheliseks diskussiooniks Eesti ajaloo probleemide üle.
Tammsaare pargist läksin poliitharidusmajja (küll see kõlab ikka tänapäeval kentsakalt!) ning pommitasin korduvate „provokatsiooniliste“ vahelehüüete ja küsimustega nö ideoloogilise rinde kaitsele viskunud igati tublit parteisõdurit Tiit Käbinit, tulevast reformisti. Ta oli muide kogu melust totaalselt jahmunud, ajas segast juttu ning oli üleüldse omadega vaimselt täitsa läbi. Ometigi oli see ainult ajutine läbikukkumine. Juba mõne kuu pärast hakkas ta ennast massmeedias tituleerima politoloogiks ja 1995. aasta Riigikogu valimistel kandideeris Käbin Reformierakonna nimekirjas.

Veel praegu meenuvad mulle kunagised valimisplakatid, kus hästi kavalalt naeratava Käbini järel ilmusid Valve Kirsipuu ning Siim Kallase (viimane kuidagi õlisevõitu muhelusega) paarispildid; rahvasuu nimetas seda paarikest „ema ja poeg valimistel“.
Huvitav, millega tegeles täna, 25 aastata tagasi praegune peaminister Andrus Ansip? Minu kaaslaseks tol nii mälestusväärsel õhtul oli ikka veel jätkuvalt alalhoidlik rahvuslasest kirjanik ja toimetaja Ott Raun. Siis ta ütles mulle viidates päevasele „imperialismivastasele“ miitingule: „Eesti pani ära!“.

Ja tal oli õigus.

http://www.delfi.ee/news/paeva...

Märkmed: