Eesti Elu
Selle maa keel võõrsil
Arvamus 16 Mar 2012  Eesti Elu
    Trüki   E-post   FB     
14. märtsil peeti Eestis taas riikliku tähtpäevana emakeelepäeva. Kas siis selle maa keel / laulutuules ei või / taevani tõustes üles / igavikku omale otsida? Nii küsis eesti keele saatuse pärast muretsev K. J. Peterson ühes oma luuletuses juba 19. saj alguses. See mure on eriti aktuaalne 21. sajandil, kus eestlasi leidub pea igas maailma nurgas.

Eesti keele ja kultuuri õpetaja Soomes Koidu Oja arutles Eesti Päevalehes ilmunud artiklis (14.03.12), kas ja miks on mõtet välismaal oma keelt ja kultuuri säilitada. Põhjus on muidugi meie emakeele kui eestluse identiteedi ühe tugisamba püsimajäämises, mis eeldab eesti keele õpetamist järglastele. Soome teadlased on oma uuringutes leidnud, et laps omandab just nii palju keeli, kui talle pakutakse. See kehtib eesti laste kohta ka siin, Kanadas. Oja sõnul vajab laps enda kõrvale selleks väärikat, oma keelest ja kultuurist lugu pidavat täiskasvanut. Õnneks leidub pühendunud eestlasi meie hulgas palju.

Kuidas aga käia üht sammu meie muutuva ja täieneva emakeelega võõrsil, kui see on isegi Eestis keeruline? Kuidas näiteks tõlgendada uudist, et 2011. a parima keeleteo tiitli pälvis Tanel Alumäe ja Kaarel Kaljuranna „Kõnetuvastusrakendusi nutitelefonidele“, mis on valminud TTÜ Küberneetika Instituudis, põhinedes kõnetuvastustehnoloogial ja on mõeldud Android-platvormile? Eesti Keele Seletavast Sõnaraamatust selgub, et nutitelefon on seade, milles on ühendatud pihuarvuti ja mobiilitelefoni funktsioonid; kõnetuvastus tähendab arvuti abil suulise teksti muundamist kirjalikuks; android aga inimesesarnane robot ja platvorm muidugi platvorm. Jäägu selle mõistatuse lõplik lahendamine lugejale kodutööks.

Viimased 12 aastat Bosnias misjonärina töötanud noor sugulane Jael kirjutas hiljuti oma emakeele säilitamise muredest. Tal on tulnud kõik need aastad suhelda kahes võõrkeeles – kohalikega bosnia ja sõprade-kolleegidega inglise keeles. „Emakeele sain siis jätta n-ö pliidinurgale soojenema,“ kirjutab Jael. Aga pliidinurgale sooja jäetud emakeel vajab ilmselt aeg-ajalt üleskuumutamist, sest kui ta hiljuti Eestis käis, küsis vennapoeg Richard oma tädilt: „Sa räägid nii imelikku eesti keelt, kas sa oled venelane?“ Jah, võõras keelekeskkonnas elamine ja suhtlemine jätab märkamatult oma jälje meie kõnekeele sõnavarasse, hääldamisse ja lauseehitusse.

President Toomas Hendrik Ilves nentis kolmapäeval peetud emakeelepäeva kõnes, et tänapäeval paisatakse arvutivõrkudesse igaveseks ajaks säilima vigaseid eestikeelseid tekste. See viib presidendi hinnangul keelelise kihistumiseni, kus hea ja õige ning halva ja vigase keele piir esmalt hägustub, seejärel aga kaob. Küllap on häirivalt vigaseid tekste meiegi arvutiekraanidele ilmunud. On kurb, kui lugeja peab sellist väärastunud teksti normaalseks.

Eesti keel on meie mõtlemise, suhtlemise, lõimumise ja eneseväljendamise vahend, mis aitab meil kesta üle aja isegi siis, kui see on olude sunnil võõral maal jäetud pliidinurgale soojenema.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus