Ei tea kuidas teitega, aga mu kere kipub lootusetuks vajuma. Ja keegi ei usu, kuna kõik on ju kõbusad. Ise naeratan ka kui tuttavaid näen. Me eestlased ju ei halise ega kurda avalikult. Ikka julgelt taktsammus edasi. Katsu sa siis avaldada nurinaid muudele kui Kertule. Teised käivad pensionäride klubis kepsutamas, võimlemas, pole häda miskit. Kutsuvad mindki, aga ma sõbralikult tõrjun, arvan et heatahtlikult, esitatud kutseid tagasi.

Igapäevases tulen toime. Aga paljudes olukordades mina ei jõvva ja kaik. Näituseks. Lihtsamad teod nagu laelambi pirni vahetamine vajavad äärmist ettevaatlikust. Redelile ronimine on jubagi kunst. Ole siis otsa ahv, kes krutib vana läbikõrbenu pirni välja tasakaalu pidades, uut hoides vales kämblas. Noorust tarvis! Aga meie noorus on juba ise keskealine ja elab kaugel, kesse siis pimeduses tahab istuda. Tuleb ise teha.

Ja siis see mõiste, et terves kehas terve vaim. No kui just pingutama ei pea, siis olen vaimselt terve küll. Aga kui pingutad, ja ei suuda, mäletades et mitte nii kaua aega tagasi suutsid, no siis vaimselt ja hingeliselt tuleb koorem peale. Siis urisen, haugun, nähvan nagu jõuan, kuni maha rahunen. Huvitav kah, et need donnerwetterid ja muud sõnad on kuidagi taas keelepruuki sattunud. Isegi hullemaid on libisenud huultelt kui Kertu pole kuulmiskauguses. Neid venekeelseid, isegi ingliskeelseid. Kuid noh, noore mehena sain aru, et võõras riigis elades on selline lingvistika oskus kasulik. Teised ei saa aru, kuigi ehk kui kulm kipras ja nägu hirmus, saavad mõistest aru. Ja mingid targad ütlevad, et emakeel on olemas, säilib elu lõpuni, kui näiteks Austraalias paguluses elades eestlane paneb kogemata aeda ehitades haamriga vastu päkka ja sülitab reaktsioonina välja kuradi, mitte dämmiti.

Suurim nöök aga hiljuti oli sängist tõusmisega kiirustamine, põie-poiss nõudis tähelepanu. Ja naksti. Seljaga midagi lahti. Õigemini kinni. Kuna ka keisergi käis ainult ise seal, siis jõudsin kuidagi üksi kemmergusse, sain esmamurest lahti. Aga sealt edasi. Jummal. Öörõivastest välja pugemine oli suht-lihtne. Nööbid lahti, särk seljast, püksinöör lahti, langes põrandale. Aga Aadama ülikonnas ei ole ju sünnis päev otsa liikuda. Painutasin siis mõlema käega jalgu, et kuidagi püksa pääseks. Paljajalu – noh sokkideni ei küüni. Vat siis oli hea meel et tuhvlialusel on olemas ka omad vanad närused sussid.

Eks see selg paraneb, aga need neetud neerud, mis nõuavad tähelepanu liialt tihti tuletasid mulle meelde, miks nooruses ma imestasin kuidas vanad mehed just selja ja neerude üle kurtsid. Ela ja õpi.

Kere ei keri, jah. Aga pole veel valmis Liiva Hannesega maad jagama minna. Pean vastu, kui Kertu pole mind suutnud murda, siis vaevalt selg ja neerud seda veel teevad.

Teie
VOLLI

Meelejahutus

TRENDING