Hiljuti mõisteti Austrias kolmeks aastaks vangi David Irving, kes oma esinemistes ja raamatus „Hitleri sõda“ eitas holokausti ehk kuue miljoni juudi tapmist Hitleri rezhiimi poolt. Ilmselt on tegemist valetamisega, mille eest enamik ühiskonda teda juba niigi hukka mõistis. Võib aga küsida, kas kolmeaastane vanglakaristus ei ole liiga range, kui võtame arvesse muid ajaloolisi valesid ja valetajaid. Sõnavabadus, mis on demokraatlike riikide poolt omaks võetud, kaitseb nii tõde kui valet. Saksamaal ja Austrias on selle kohta aga erand tehtud natside holokausti suhtes. See erand eksib õigluse vastu, kuna ta kajastab selektiivset ajaloolist mälu.

Silmapaistev ajaloolane Eric Hobsbawm, kes on eluaegne kommunist ja paljude tunnustatud ajalooliste teoste autor, läheb isegi kaugemale eitades kümnete miljonite inimeste mõrvamist Sovetlikus Gulagis, ta õigustab seda. Tema õigustus on rajatud väitele, et sellega püüti luua uut inimlikumat ühiskonda!

Hobsbawmi pole süüdistatud genotsiidi õigustamises. Otse vastupidi, Inglise valitsus tunnustas tema teeneid kõrge austusega, teda tehti Companion of Honouriks, mis on astmelt teine Inglise kodanikele antav autasu. Inglise avalikkus ei ole sellest sugugi häiritud. Inglise liberaalsetes ringkondades populaarse intellektuaalse kuukirja „Prospect“ poolt aastal 2005 läbiviidud küsitluses valiti Hobsbawm neljandaks kõige tähtsamaks intellektuaaliks Inglismaal.

Pikapeale aga hakkab see topeltstandard veidi lagunema. Alguse tegi mõne aasta eest ilmunud koguteos „Kommunismi must raamat“. Robert Conquesti klassiline teos Nõukogude Liidu tegelikkuse kohta „Suur terror“ trükiti pärast 30 aastat uuesti ja Washington Posti korrespondent Anne Applebaum kirjutas 2004 suurepärase analüüsi Gulagi ajaloost, mis võitis Pulitzeri auhinna.

Üheks selle arengu tagajärjeks on aasta alguses kokkuastunud 46 riigist koosnev Euroopa Parlamendi Nõukogu Assamblee (PACE), mis lihthäälte enamusega mõistis hukka kommunismi kuriteod: individuaalsed ja massimõrvad, surmad kontsentratsioonilaagrites, küüditamised, piinamised, orjatöö, nälgimise ja muu massilise terrori. PACE deklaratsioon pani natsismi ja kommunismi ühele pulgale, sobitades mõlemad totalitaarsuse mütsi alla. Deklaratsioon nõudis kommunismi ohvrite moraalset taastamist.

See küllaltki tagasihoidlik deklaratsioon leidis tugevat vastuseisu mitte ainult Venemaa delegaatidelt, vaid ka teiste Euroopa kommunistlike, roheliste ja mõnede sotsialistide parteide esindajate poolt. Nende argumendiks oli, et kommunistlik ideoloogia, mis väga austust vääriv on, ei ole mingit moodi ühendatav nende kuritegudega, mis kommunistlikud valitsused toime panid. Ajalooline tegelikkus on otse vastupidine. Neil õnnestus blokeerida resolutsioon, mis nõudis, et Euroopa riikide valitsused mõistaksid Gulagi ametlikult hukka ja alustaksid uurimist nende isikute suhtes, kes veel elavad ja kes on kuritegusid sooritanud. Selleks oli vaja kahe kolmandiku hääli. Sellele vaatamata, et võeti vastu pehmem resolutsioon, mõisteti see hukka prantsuse, kreeka, hispaania, taani ja mitmete teiste sotsialistide poolt kui nõiajaht progressiivsete jõudude vastu.

Nendel progressiivsetel jõududel ei paista olevat mingit süütunnet selles, et seitsme aastakümne vältel on nad silma kinni pigistanud kommunistliku terrori suhtes. Marksism on sügava jälje jätnud maailma teadvusesse. Ta on asendanud kristliku usu materialistliku relatiivsusega, mida on kasutatud kohutava tõe varjamiseks ja selektiivseks ajaloo tõlgendamiseks.

Märkmed: