Vaba Eesti Sõna
Segadus USA eesti kirikus VES
Eestlased USAs 17 Jun 2013  Vaba Eesti Sõna
    Trüki   E-post   FB     
Airi Vaga artiklist “Ühel meelel kristlikus osaduses” (VES 2.5.2013), mis kirjeldab 26.-28. aprillil 2013 Red Bank, New Jerseys peetud Eesti Evangeeliumi Luteri Usu koguduste (?) ühist koosolekut, jääb mulje, et meie USA kiriku organisatsioonis, vahekordades ja tulevikuplaanides valitseb suur segadus. Kuna see segadus, mis on mõnda aega kahjustanud meie kiriku tegevust, on nüüd kandunud ka meie kogudustesse, püüan olukorda alljärgnevalt oma arusaamise kohaselt selgitada.

Kui 2010. aastal Eesti Evangeeliumi Luteri Usu Kiriku (E.E.L.K.) ülemaailmne kirikukogu hääletas kodumaa kirikuga ühinemise poolt, muutus E.E.L.K. täies koosseisus Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku Välis-Eesti Piiskopkonnaks.
Sellega ei nõustunud aga USA I praostkonna praost Thomas Vaga ja mõned selle praostkonna koguduste juhid, väites et need kogudu-sed, kes ei hääletanud EELK-ga ühinemise poolt, ei liitunud ühendatud kirikuga ja et ka liitunud kogudused võivad liikmete enamuse soovil hiljem EELK-st välja astuda. Selle põhjal arvavad nad, et Eesti Evangeeliumi Luteri Usu Kirik (E.E.L.K.) eksisteerib veel oma endises, kodumaa kirikuga mitte ühinenud vormis ja kutsuvad üles USA kogudusi Välis-Eesti piiskopkonnast lahkuma.

Eeltoodud väited ja arvamused on aga ekslikud, sest demokraatlikus ühiskonnas ei loe, kas sa hääletad ettepaneku poolt või vastu, vaid mida otsustab hääletava kogu enamus. Kodumaa kirikuga ühinemise hääletus ei olnud ju üksikute koguduste hääletus, vaid ülemaailmse E.E.L.K. kirikukogu hääletus EELK-ga „nähtava ühtsuse ja toimiva kirikliku osaduse hoidmise” suhtes.

Ka ei luba EELK 1935. aasta, ega selle põhjal vastu võetud pagulaskiriku põhimäärused, kogudustel kirikust lahkuda, isegi mitte kui seda soovib koguduse liikmete enamus. Põhimääruste kohaselt võivad need isikud, kes ei soovi enam sellesse kirikusse kuuluda, oma ko-gudusest välja astuda, mille järel nad võivad luua uue koguduse, mis võib siis omakorda teise kiriku kooseisu astuda. Vana kogudus jääb aga neile, kes oma kirikust lahkuda ei soovi. Neid demokraatlikke ja E.E.L.K. põhimääruste reegleid kirikute ühinemise vastased aga ei tunnusta.
Et kindlustada väidetavalt EELK Välis-Eesti Piiskopkonnast lahkunud kogudustele legaalne alus, asutas praost Vaga mõne aasta eest “vabakoguduste“ põhimõttel “hierarhiata” USA Eesti Evangeeliumi Luteriusu Koguduste Liidu (EELKL), kuhu kuulub selle veebilehe andmetel vaid neli USA I praostkonna kogudust (Lakewoodi Pühavaimu, Bergen County, New Yorgi Pauluse ja Los Angelesi).

Isegi kui koguduste EELK-st väljaastumine oleks võimalik, puuduks sellel organisatsioonil legaalne alus, sest tal pole kunagi olnud ei asutamise koosolekut, kinnitatud põhikirja ega valitud juhtkonda. (Kuna uut kirikut tahetakse luua USA Läti kiriku eeskujul või USA kirikute stiilis, ei sobi sellele ka E.E.L.K. Põhimäärused)

Vaatamata nendele EELK Välis-Eesti Piiskopkonnast eraldatud kiriku moodustamise tõketele, jätkavad ühinemise vastased oma püüdeid seda saavutada, kutsudes USA I praostkonna (!) nimel selleks kokku eelmainitud koosoleku/sinodi (artiklis kasutatakse mõlemaid termineid). Kuna artiklis on öeldud, et sellel koosolekul osales esindajaid nii USA I kui ka Chicgo praostkonnast, kergib üles küsimus, mis praostkondadest on siin juttu – kas EELK Välis-Eesti Piiskopkonna või selle pagulaskirikust eelkäija (E.E.L.K) praostkondadest? Või on meil siin tegemist kahe kiriku praostkondadega, kellel on samad nimed ja samad praostid? Siinjuures peab mainima, et EELK Välis-Eesti Piiskopkonna dokumentides eksisteerib praost Vaga ikka veel kui selle USA I praostkonna praost.

Koosolekut kirjeldav artikkel jätab ka väära mulje, et suur osa EELK USA kogudustest on juba Välis-Eesti piiskopkonnast lahkunud või soovib seda teha. Et seda muljet rõhutada, liialdatakse sellest koosolekust osavõttu, öeldes, et “koosolekule oli kogunenud osavõtjaid kümnest I praostkonna (?) kogudusest ning neljast Chicago praostkonna kogudusest”. Tegelikult olid kohale tulnud esindajad ainult kuuest I praostkonna kümnest kogudusest, kellest kaks (Baltimore ja Washington) ei ole avaldanud soovi EELK Välis-Eesti piiskopkonnast lah-kuda ja ühest pihtkonnast ning kolmest Chicago praostkonna seitsmest kogudusest, kes olid seal arvatavasti vaatlejatena (vaata grupipilti VES 02.05.2013 esilehel).

Miks Toronto Vana Andrese koguduse esindajad sellel EELK USA praostkondade sinodil osalesid ja mis volitused olid neil selleks oma kogudustelt, ei ole selge.

Artikkel ütleb, et koosolekul valiti Välis-Eesti Piiskopkonnaga mitte ühinenud koguduste (?) juhiks “piiskopi kohusetäitja”. Kuna “Koguduste liidu” neli kogudust on ainukesed, kes on esitanud Välis-Eesti piiskopkonnale lahkumisavalduse, näib, et ta valiti juhiks neile, mis oleks minu arvates absurdne. Ei tea ka kelle kohusetäitja ta siis oleks – kas piiskop Tauli, peapiiskop Põdra või isegi mõne Ameerika kiriku piiskopi? Küsimus on ka, kelle poolt teda valiti ja mis legaalsel alusel?

Artiklist võib ka lugeda, et “hääletamise tulemusena sai uus piiskopi kohusetäitja koguduste esindajate volitused organiseerida koguduste edaspidist tööd.” Mis kogudustest on siin jälle juttu – kas ka praost Tari Chicago praostkonna kogudustest ja teistest, kes ei ole avaldanud soovi EELK Välis-Eesti piiskopkonnast lahkuda, nagu EELK Baltimore ja Washingtoni kogudused? EELK Välis-Eesti piiskopkonna USA I praostkonna praostina on praost Vagal ju praegugi volitus ja isegi kohustus organiseerida selle kümne koguduse tööd. Samuti ei ole selge, kes selle uue kiriku (?) toetava toimkonna valis ja mis volitustega? Pean ütlema, et artiklis kirjeldatud olukord on nii segane, et sellele on isegi raske reageerida.

Mulle näib, et meie kiriku lahkhelid ei ole ajendatud meie vaimulike filosoofilistest erinevustest, vaid isiklikest vastuoludest, millest ma olen teadlik ja mida püüdsin omal ajal tagajärjetult leevendada.

Kahju on näha vanasti innukalt Eesti iseseisvuse eest koos võidelnud teenekaid isikuid üksteisega tülitsemas. Aga eriti kahju on, et kiriku aastaseid sinodeid raisatakse juba mitmendat korda poliitilise võimuvõitluse peale, selle asemel, et meie järjest kahanevate koguduste tungivaid probleeme lahendada. Sealjuures paneb eesti vaimulike kriitiline nappus USA-s meie siinsed koguduste juhid sundolukorda, kus nad ei saa minna vastuollu eksisteerivate pastoritega, ükskõik kas nad nende tegutsemisega nõustuvad või mitte.

Kas kristlastena peame tõesti, niimoodi omavahel vägikaigast vedama ja säärast segadust tekitama. On tekkinud olukord, kus enam ei teata, mitu eesti kirikut on USA-s ja mis kirikusse kuuluvad siinsed praostkonnad ja kogudused. Samuti ei tea enam EELK Välis-Eesti piiskopkonna USA I praostkonna kogudused, kellele oma praostkonna maksu saata ja kas üldse konsistooriumi maksu maksta. Kuidas saab kirik niimoodi eksisteerida? Mõnede kartus, et ühinemisega hakkab Välis-Eesti kiriku piiskop ja kodumaal olev peapiiskop ning konsistoorium meid käsutama ja meile oma reegleid peale suruma, on ebareaalne. Näeme ju, et seda pole juhtunud. Just vastupidi. Toronto piiskop ja konsistoorium on olnud isegi liiga passiivsed ja kodumaa kiriku juhid väga tagasihoidlikud, kuid abivalmid.

Ei ole mõtet püüda nüüd meie järjest kahanevatest kogudustest uut, suure tulevikuga, Ameerika stiilis kirikut luua. Säärased põhjuseta ja tagajärjetud jagelemised ainult raiskavad meie niigi piiratud resursse ja võimalusi.
Ma ei näe ka, mis kasu oleks sellest uuest kirikust meie kogudustele. Vaimulike puudust see ei lahendaks. Vastupidiselt, võiksime isegi kaotada need pastorid, kes meile siiani kodumaalt appi on tulnud. Kanada kogudused, isegi Vana Andrese ja ka mitmed USA kogudused, töötavad ju praegugi peamiselt kodumaa pastorite abiga.

Kas ei oleks parem pidada tõelisi praostkondade sinodite koosolekuid, kus arutatakse koguduste probleemide võimalikke lahendusi ja mitte uue kiriku loomist. Ühe sõnaga, kas me ei peaks jätkama oma koguduste elu neil, meie pagulaskirikule veel järele jäänud aastatel, “ühel meelel kristlikus osaduses”, nagu seda ütleb eelmainitud artikli pealkiri.

Pidagem meeles, et kirik on oluline osa meie ühiskonnast ja et kiriku lõhestamisega lõhestame ka oma ühiskonda. Seepärast on aeg meie ühiskonna püsimisest huvitatud isikutel oma seisukohta avaldada ja peatada seda mõttetut, meie ühiskonnale kahjulikku tegutsemist.

Fred Ise
EELK Baltimore Markuse koguduse endine esimees
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL
Aug 24 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 25 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 26 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus