Ärgu keegi lasku end pealkirjast eksitada. Jaanituli polnud seekordses suviharjapeos kaugeltki peamine. Rõhk oli kindlalt mujal. Ja ometi oli jaanitulel oma sümboolne tähendus. See oli siinkirjutaja jaoks midagi palju enamat kui lihtsalt tore meelelahutus. Kuid alakem otsast.

Et Seedrioru iga-aastased pidustused leidsid aset tavalisest varem, polnud kindlasti korraldajate süü. Süüdlast polnudki, kõik toimus lihtsalt oludest tingitult. Nii ESTO Münsteris kui üldlaulupidu Tallinnas meelitavad ja kes söandaks kummagi ürituse korraldajaid milleski süüdistada! Hulk suviharjalisi on teel emma-kumma või mõlema suunas; rääkimata neist, kes kohvrite pakkimise õhinas Seedriorule tulemata jäid.

Kui reporteri hobujõuline, kuid hobuseta sõiduk tuttavast sõbralikust väravast sisse veeres ja kähara männi varju puhkama jäi, näitas kell lõunatundi. Kogu olemine tundus veel kuidagi unine, taevas sinetas pilviselt, kuid mitte ebasõbralikult. Avara parkimisväljaku serva palistasid telkide tiputeravikud, nagu julgustamaks, et osavõtjaid jätkub. Ja eks neid veerenudki aina juurde.

Peamaja koos köögist levivate aroomidega peibutas. Vabaõhuturg pakkus kõike eestilikku ning askeldajaist polnud puudu. Neid jätkus nii leti ette imetlema/ostma kui leti taha lahkelt nõu andma ja muidugi ka kätt raha järgi välja sirutama. Sees õiendas Merike Koger oma basaariga ja loosiratas käis ringi – muudkui osta ja võida!

Plastnoaga kuuma vorsti nüsides ja kartulisalati kvaliteeti kiites kulus aeg oletatust kiiremini ja Leila Puusti korraldatud laste karneval jäigi nägemata. Kõrvu kostva kilkamise järgi otsustades oli lõbu laialt. Naistekandmise võistlusest hoidsin juba teadlikult aupaklikku kaugusesse. Nüüd kripeldab hinges, et ei saanudki teada, kui palju neid kandjaid/kantavaid oli, kes võitis ja kas võitja kandis ikka oma naist või oli sõbra noorik sobivalt saledam. Las mõni asi jääda pealegi asjaosaliste saladuseks. Ka Kristiina Nieländeri korraldatud võrkpalliturniirist jäin ilma ning ei tea, kui palju leidus võistlejaid ja kes võitis. Küll kõik tuleb kord ilmsiks.

Kella kolmeks koguneti lauluväljakule pidulikuks aktuseks, mille seekordseks aupatrooniks oli EV aupeakonsul Kanadas Laas Leivat. Teadustaja Kristiina Aasa märguande peale heiskasid lippurid Juhan ja Kiira Käärid meie armastatud trikoloori, mida koosolijad tervitasid Enn Võrgu „Eesti lipu“ viimase salmiga.

Avasõna ütles Sihtasutus Seedrioru esimees Erik Hess, kunagise kasvandikuna igipõline seedriorulane. Tema sõnavõtu lõpul lauldi Kara-Lis Coverdale’i klaverisaatel „O Canada“. Vaimuliku talituse viis läbi praost Hannes Aasa, koraali saatis taas Kara-Lis Coverdale.

Võidutule süütas EV aupeakonsul Kanadas Laas Leivat. Tule tõid kohale EV kaitseväe vormis leitnant Markus Alliksaar ning Teise maailmasõja veteranid Esko Luksepp ja Heino Sepp. Mõlema mälestussamba juurde asetati pärg, lillekandjaiks Mari ja Andrus Käärid.

Marie Underi luuletuse „Mälestus ja tõotus“ deklameeris Saima Varangu. Eesti vabaduse eest võideldes langenute mälestamise viis läbi sõjaveteran Valter Tera.

Aktusekõnelejaks oli Markus Hess, kelle näol oli taas tegemist Seedrioru endise kasvandiku ja kasvatajaga. Kuna käesoleval aastal tähistatakse eesti rahva kannatuste mälestussamba 50. aastapäeva, oli aktusekõne vastavalt häälestatud. Selle samba rajajad mäletasid mitut erinevat Vene aega, nii 1905. a. karistussalkade brutaalset tegevust kui 1941. a. juuniküüditamist. Tsiteerin kõnelejat sõna-sõnalt:

„Siis, kui kõik oli tehtud oma perekondade heaks siin uues maailmas, püstitasid nad purjekujulise mälestussamba, mis sümboolselt pidi edasi andma nende tarkusi, kogemusi ja soove tulevastele eesti rahva saatuse kujundajatele. Purjekuju, mis ütles, et kui meil ka pole võimalik valida tuule suunda, temperatuuri ega tugevust, suudab meie rahvas ikkagi tüürida oma saatust oma soovide ja valiku kohaselt, kasvõi tuule suuna vastu, sest purjenöörid on meie rahva käes. Ja kujule lisasid nad Marie Underi sõnad: „mis võet meilt, meenutagem, ja mis meile jäi.“

Hamiltoni Eesti Seltsi Segakoor, täiendatud mõningate Toronto Eesti Meeskoori, Estonia Koori ja Toronto Akadeemilise Segakoori „Ööbiku“ liikmetega, esitas Norman Reintamme juhatusel kolm isamaalise sisuga laulu eelseisva laulupeo kavast. Lõppsõna ütles Kalju Varangu, kellel jätkus rohkesti tänusõnu aktuse edukalt läbiviijaile.

Õhtu saabudes koguneti „amfiteatrisse“, kus kunagi peeti uhkeid valguspidusid. Seekordne kirev kava algas piisavalt vara, et suudeti lõpetada enne saabuvat hämarust, sest esinejad vajasid spikrit. Kava algas ja lõpetas „kesta vahetanud“ koor Norman Reintammega klaveril ja muidugi ikka laulupeo lauludega. Vahepeal võisime nautida vahvaid rahvapillimehi Tiit Kaod ja Hanno Bohli kandlel, ning karikakardega pärjatud luulehaldjat Killi Mirkat, kes esitas neli mõnusat, raasuke ulakavõitu luuletust, kõik Ott Arderi sulest.

Vahetult pärast õhtust etendust siirduti mälestussamba juurde, rakendamaks kaunist traditsiooni – mõttesild kodumaale. Ka seal kõneles põline „Seedrioru laps“ Rutt Veskimets. Oli ta isa Arnold Voltre ju üks selle rajajaist. Esimese suurküüditamise aastapäeva eelõhtul tõstis kõneleja tulipunkti just selle ängistava sündmuse, rõhutades vajadust lasta seda mitte iial unustusse langeda. Tsiteerides sambale raiutud ja 50 aastat korratud Marie Underi luuletuse teksti, tõstis ta sellest esile sõna „meenutagem“.

Hämarus oli arenemas pimeduseks, kui pillihelid hakkasid saatma kutset jaanitulele. Mäeveerule oli ümber süütamist ootava jaaniku paigutatud istmed, pillimehed häälestasid oma instrumente. Kavaraamatusse oli paigutatud hulk populaarseid laulutekste, mis kutsusid kaasa üürgama. Just nii oli see mõeldud, nagu Allan Liik peatselt valjuhääldaja kaudu teatas. Lõke lahvatas põlema, pillidele pandi hääled sisse ja pingid täitusid nagu nõiaväel. Muusikuiks, mängijaiks/eestlauljaiks olid Allan Liik, Lembit Nieländer, Andres Tamm, Lia Hess ja Toomas Heinar. See oli esmakordne jaanituli Seedrioru ajaloos, mis ühendas kõiki põlvkondi. Lapsed hüppasid ja kilkasid, tehti ühislaulu, ringmängu, noored tirisid vanemaid tantsuringi. Noorte entusiasm nakatas. Lahkusime sealt tundega, et seda traditsiooni peaks tingimata jätkama.

Reporteri iga ei lubanud jääda nautima Walter Mätast ja tema „Big Chilli“. Olen kindel, et jaaniöö vaimustus kandus sinnagi edasi.

Õnnestunud jaanituli polnud siiski ainus, mida tasub mäletada. Kogu üritus oli läbi viidud sujuvalt ning kandis generatsioonide vahetuse pitserit. Vaadelgem kasvõi Hamiltoni Eesti Seltsi Segakoori, mille suurus ja laululine tase hämmastas. Teistest kooridest saabunud täiendus oli ikkagi minimaalne, südamiku moodustasid kohalikud. Kui midagi kritiseerida, siis üsna leebelt vaid dirigenti, kes võinuks jätta klaveri sinnapaika ja keerutada taktikeppi. Koor instrumendi tuge ei vajanud. Rahvapillimeeste esinemine oli vaimustav ja originaalne, Killi Mirka etlemine võrratu. Seedrioru pinnast võrsunud kõnelejatest võis uhkust tunda. Lühidalt: Seedrioru rajajate töö on vilja kandnud. Küllap kannab veel kaua.

Märkmed: