Eesti Elu
Seedrioru Suviharjal trotsiti välku ja vihma
Eestlased Kanadas 08 Jul 2011 Eerik PurjeEesti Elu
    Trüki   E-post   FB     
Tänavune suviharjapidu algas kurjakuulutavalt. Sünoptikud ähvardasid ja möödunud suve kogemused näitasid, et nad on aeg-ajalt suutelised ilmataadiga kokku mängima. Ent need, kes mulluse suviharja kaasa tegid, mäletasid ka, kui hästi seedriorulased oskavad iga äpardust oma kasuks pöörata.

Ilm oli palav ja niiske, kuigi päikest nappis. Kui reporter oli kohale jõudes oma plekkruuna kinni sidunud, männioksa lasipuuks kasutades, ja talle kujuteldava kaeratorbiku pähe kinnitanud, oli võrkpalliturniir juba peetud, naised kantud ja raudsed mehed teraspoisteks kuulutatud. Jäi üle vaid oma rahakotiga turgu turgutada ja siis peamajas kokkadele viisakusvisiit teha. Peab tunnistama, et kehakinnitus oli tasemel ja kokad ilmselt samuti.

Aktuse ajaks polnud lubatud vihm veel kohale jõudnud, kuid korraldajad olid hoiatust tõsiselt võtnud – publikule määratud istmed olid paigaldatud hiigeltelgi alla. Hiljem selgus, et peavari oligi vajalik, sest vihma asemel ilmutas end päike ja kõrvetas üsna halastamatult.

Aktuse teadustajaks oli eestipärase lillevanikuga pärjatud Tormi Kimsto, kes täitis oma ülesannet väärikalt heas, ladusas eesti keeles. Ühislaule saatis klaveril Norman Reintamm. Nagu ikka, algas aktus piduliku lipuheiskamisega Seedrioru noorte poolt „Eesti lipu“ esimese salmi saatel. Poeetilise avasõna lausus Toomas Eichenbaum, mille lõppedes lauldi ühiselt Kanada hümni.

Vaimuliku talituse pidas praost Hannes Aasa, soojalt meenutades Seedrioru asutajaid, kelle pioneerivaim selle oru avastas ning aja jooksul noorte suvekoduks muutis. Järgnes traditsiooniline võidutule süütamine, milles osalesid kaks Eesti Kaitseväe ohvitseri – major Ülo Isberg ja peakaplan emeeritus kolonel Tõnis Nõmmik. Koos kohalike võitlejate ja lillepärgi kandvate lastega sammusid nad ette. Major Isberg raporteeris EV asjur Ottawas Riho Kruuvile ning ulatas talle tõrviku. Ilmastikust tingituna ei tahtnud võidutuli põlema lahvatada, kuid hakkas siiski visalt hingitsema. Kui lapsed olid lillepärja mälestussamba jalamile asetanud, marsiti üle väljaku sõjasangarite memoriaali juurde, kuhu asetati teine pärg.

Eesti vabaduse eest võidelnud langenute mälestamise viis läbi kolonel Tõnis Nõmmik. Traditsioonilist mälestuslaulu seekord ei lauldud, langenuid austati vaid vaikse leinaseisakuga. Regilauljast külalissolist Kärt Johanson esitas päevakohase leelutuse.

Äärmiselt huvitava ja sisuka aktusekõne pidas EV asjur Riho Kruuv. Kõneleja ilmutas head väliseestlaste meelelaadi tundmist ning oskas seda siduda praeguse Eesti murede ning rõõmudega. Tema kõne, millest õhkus inimlikku mõistmist ja võimet kaht eripalgelist ühiskonda liita, võeti vastu tugevate poolehoiuavaldustega.

Kirjaliku tervituse oli saatnud EV aupeakonsul Kanadas Laas Leivat. Selle luges ette Seedrioru juhatuse liige Anne Varangu.

Muusikalises osas esines Hamiltoni Eesti Seltsi Segakoor Norman Reintamme juhatusel. Rukkilillesinistes pluusides nooruslik koor laulis kolm hoogsat laulu, kulmineerudes Tõnis Mägi pühalik-pidulik palaga „Palve“ autoriga solistirollis. Kui see oli mõeldud eelmaitseks õhtusele vabaõhukontserdile, siis täitis see küll oma ülesande suurepäraselt. Publiku vaimustus lõi võimsalt lõkkele.

Vaimuka huumoriga põimitud lõppsõna lausus Seedrioru juhatuse esinaine Ene Rebane-Billings. Lisaks teenitud tänusõnadele, mida nii paljud olid pälvinud, saime kuulda, miks prints William ja ta värske abikaasa olid sunnitud Seedrioru külastamisest loobuma (kuigi nad peamiselt sellel eesmärgil Inglismaalt välja sõitsid). Esinaine teatas ka, et vabaõhuetendus on otsustatud pidada peamajas, kus õhk sama vaba, kuid kunstlikult jahutatud. Kas otsus tehti usaldusest sünoptikute või usaldamatusest ilmataadi vastu või kahe kombinatsioonist, jäi selgusetuks. Aktus lõpetati Eesti Vabariigi hümniga.

Õhtune kontsert, mis algas hämarikus, kujunes erakordseks. Kärt Johanson ja Tõnis Mägi laulsid vaheldumisi (Tõnisega pidevalt käsipidi klaviatuuris) ja musitseerid ka ühiselt. Rahvast, keda algul tundus nappivat, oli äkki saal täis ja nende emotsioonid ei jäänud paisu taha pidama, vaid vallandusid täiega. Üllataval kombel demonstreeris Tõnis, et vägev rokklaulja on suuteline saali vallutama ka siidpehme falsetiga. Sama efektiivselt kõrvaldati kahtlus, kuidas kaht nii eripalgelist lauljat on võimalik kokku sobitada. Kärt on ju teatavasti regilaulude spets. Julgen väita, et just duetina esitatud lüürilised palad rabasid kuulajaid kõige enam. Laulud olid peaaegu eranditult laiemale publikule tundmatud. Jäi küsimata, kas see oli täielikult Tõnise autorikontsert. Julgen oletada, et kui mitte sajaprotsendiliselt, siis üheksakümnetesse ulatus see protsent kindlasti.

Kui Tõnis üritas kontserti lõpetada oma vabaduse sümboliks kujunenud suurnumbriga „Koit“, lõid akende taga tuled ähvardavalt kõikuma ning kohe vallandus torm. Torm saabus ka saali. Publik, kes juba esimeste tuttavate akordide ajal oli püsti tõusnud, möllas loodusjõududega võidu. See kontsert ei jätkunud lisapalade, vaid uue mini-kontserdiga.

Kuna mälestussamba ümbrus oli korralikult läbi leotatud ja ülalt anti aina lisa, siis toimus mõttesild kodumaale kohe pärast kontserti samas saalis. Kolonel Nõmmik oma sõnavõtus jätkas EV asjur Riho Kruuvi suunda, meenutades oma nooruspäevi Seedriorul ja hilisemat tegevust Eestis. Meid ühendav sild on juba palju tugevamast materjalist kui pelk mõttelõng.

Siinkirjutajal oli aeg lahkuda, kuid kava jätkus ja seepärast tuli üks ustav silma- ja kõrvapaar maha jätta peo kulgu kontrollima. Need paarid kuulusid isikule, kelle sõnade ja mõtete eest julgen vastutuse endale võtta. Rahvas jäi vihma tõttu saali ja kuigi lõket keset põrandat ei süüdatud, põletati jaanituld suu ja südamega. Lõkkelaulude juhataja Lembit Nieländer ja laulujuhid Lia Hess, Allan Liik, Andres Tamm ja Toomas Heinar lasksid lendu vähemalt tosina ühislaulu, millele publik hoogsalt kaasa üürgas. Saatemuusika juures domineerisid nii Lembitu kui Allani akordionid.

Peaaegu vahetult asusid poodiumile Fifty-fifty nimelised muusikud, kelle ingliskeelsed rokklaulud võimaldasid demonstreerida oskuslikke tantsusamme. Orkestri osas paistsid silma kaks virtuoosi: Peeter Kopvillem e-kitarril ja Eric Soostar kuuekeelsel e-bassil. Tõnis Tõllasepa trumm põristas neile vahvat rütmi. Laulu osas moodustasid huvitavaima kombinatsiooni Rosemarie Lindau ning Leiki ja Keila Kopvillemi madalais registreis harmoniseerivad naishääled, seda eriti mitme takti vältel, kus neil lasti a capella laulda. Tugevat tunnustust pälvib helimeister Allan Eistrat.

Suviharjapidustus on taas seljataga. Nii mõnedki, kes selles kindlasti osalenuksid, viibisid Eestis noorte laulu- ja tantsupeol. Oli aga näha palju värskeid nägusid ja mitte ainult osavõtjate, vaid ka korraldajate hulgas. See annab julgust ja jõudu. Jätkuvat edu Seedriorule!
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus