Eesti Elu
See suvi tuli teisiti (1)
Inimesed 09 Jun 2011 Eerik PurjeEesti Elu
    Trüki   E-post   FB     
Tundub kuidagi kohatu seda lugu kirjutades Visnapuud parafraseerida, kuid samas mõtled: miks ka mitte. Kus valgus, seal varjud. Visnapuu hinges võimutses valgus, kui ta kirjutas kolmanda kirja oma armastatud Ingile: see aasta tuleb kevad teisiti, tiu-tiu! Ja teisiti, ja hoopis teisiti. Kakskümmend kaks aastat hiljem laskus Arvo Vahtra noorukihingele vari, kui suvi tuli teisiti. Ei mingit tiu-tiud, lihtsalt tuli teisiti, hoopis teisiti. Vari on jäänud püsima, hilisemad päikeselised päevad pole seda täielikult hajutada suutnud, kuigi saatuslikust suvest on möödunud seitsekümmend aastat.

Kui kunagised lennuväepoisid tähistasid Torontos mõne aasta eest oma kollektiivset 80. juubeliaastat, ilmus ka Arvo nende hulka ja tasus oma sümboolse eluaegse liikmemaksu, kuigi kuulus nende hulka ainult ühte sinelihõlma pidi. Mundrit ta selga ei saanud, kuid mobilisatsioonikäsk toodi koju küll. Nüüd temaga vesteldes saab mõistetavaks, miks ta pidas paremaks seda käsku täitmata jätta.

Arvo sündis Hiiumaal, Emmastes, Harju külas. Kui ta oli aastane, ostsid ta vanemad Saaremaale väikese talu. Sinna, Aste külla, Kuressaarest 12 kilomeetrit põhja pool, ehitas ta ettevõtlik isa töökoja, kus hakkas valmistama masinaid jahu- ja saeveskite jaoks. Kuidas ta sellega toime tuli, on Arvole jäänud tänaseni mõistatuseks, sest haridust tal üle kahe algkooli klassi ei olnud. Kuid tööka mehe ettevõte kasvas ja ka poeg pandi varakult rakkesse, kas saage teritama või aurukatelt kütma, logelemist ei sallitud.

1939. aastal rajati nende kodu lähedale karjamaale lennu- ja sõjaväebaas. Kurikuulus baasileping oli aset leidnud. Sinna toodi sadu töölisi ja hulk võimsaid masinaid. Arvo mäletab juhtu, kui ta läks paari sõbraga buldooserite töötamist pealt vaatama. Poisid kandsid noorkotka mütse. Juht peatas masina ja, vihjates mütsidele, lauus üleolevalt: „Ma näen, et te olete Laidoneri poisid. Nende mütsidega võite varsti oma tagumenti pühkida!“ Ilmselt oli tegemist saabuva uue korra pooldajaga. Poisid ei teadnud sellest korrast veel midagi ega osanud öeldut kommenteerida.

Aste baase ehitas viis eesti eraettevõtet, mille omanikud olid korteris Vahtrate majas. Ühel õhtul enne sööki olid mehed erakordselt tõsised. Põhjus selgus varsti. Söögi ajal tuli raadiost teade, et nende firmad koos paljude teistega on natsionaliseeritud. Pea ilmusid uued ülemused kohale ja võtsid ehitustööd üle. Ka Arvo isa tööstus ja saeveskid konfiskeeriti ja masinad viidi mujale. Isa jäi uude töökohta tehniliseks juhiks. Poliitiliseks komissariks määrati üks alkohoolik, kes saatuse irooniana kandis samuti Vahtra nime.

1941. aasta kevadel lõpetati algkool kiirendatud korras. Arvo sai 6. klassi tunnistuse ja läks koos isaga tööle. Kui algas sõda Nõukogude Liidu ja Saksamaa vahel, suleti vabrik. Isa NSU mootorratas konfiskeeriti, tuli paarkümmend kilomeetrit jalgsi koju kõmpida. Kodus ootas korraldus viia telefon, raadio ning jalgrattad täitevkomiteesse.

14. juuni küüditamine Vahtra peret ei puudutanud, kuid 1. juulil leidis aset küüditamise teine laine. Kui Arvo varahommikul veel voodis lebades kuulis toas venekeelset lärmi, arvas ta esiotsa, et näeb und. Kolm täägitatud püssidega punaarmeelast tõid ta unest jõhkrasse reaalsusse. Neljas, eesti keelt kõnelev mees kamandas kiirustama – hädavajalike asjade kaasa võtmiseks oli antud aega 20 minutit. Arvo 7aastane õde puges hirmunult voodi alla, kust üks venelane ta jalgupidi välja tiris. Väljas ootas buss, kuhu korjati veel mitu perekonda ja sõit läks Roomassaare sadamasse, kus kõik laeti ühele läti kaubalevale, kokku umbes tuhat inimest.

Õhtupoolikul jõudis laev Rohuküla sadamasse. Seal tuli üle elada äge õhulahing. Tulistasid ranna õhutõrje, allveelaeva väike kahur, küüditatute laeva raskekuulipilduja, valvurite vintpüssid ja politruki nagaan. Selleks andsid põhjust kaks taeva all tiirlevat saksa luurelennukit. Öösel eraldati mehed naistest ja kõik laeti loomavaguneisse, kus olid magamiseks kahekordsed laudadest narid ja loomulike tarvete õiendamiseks 25 cm läbimõõduga auk põrandas. Seinas kaks trellitatud õhuauku.

Varahommikul jõuti Tallinna, kus rong peatus. Rahvas hakkas kogunema rongi ümber. Keegi hüüdis, et raudteed on Narvas ja Petseris purustatud ning ühendus Venemaaga katkenud. See oli rõõmus sõnum. Öösel avati suure raginaga meestevaguni uks ja kõik 14aastased ja nooremad käsutati välja. Mehed kartsid, et nad viiakse mahalaskmisele. Isa sattus paanikasse ja andis Arvole seljakoti oma riiete ning asjadega. Arvo koos mõne teise poisiga saadeti naistevagunisse, juhtumisi samasse, kus viibis ta ema. Kui uks suleti, kartis Arvo, et ta lämbub. Õhupuudus oli suur, väikelapsed karjusid, ahastavale nõudmisele joogivee järele ei pööranud keegi tähelepanu. Kas Arvo minestas või jäi tukkuma, ei tea ta isegi, kuid ühel hetkel leidis end põrandal lebamas. Keegi togis teda ja hüüdis nende nime. Neid laeti veoautole ja sõidutati Harku mõisa. Seal teatati, et lastega naised toimetatakse sobivamasse kohta, milleks osutus pool kilomeetrit Nõmme pool paiknev kontsentratsioonilaager kahekordse traataia, valvuritega vahitornide ja kuulipildujatega.

Augusti keskel teatas laagriülem, Venemaa eestlasest NKVD kapten, et neid viiakse tagasi Saaremaale (?!). Veoautokolonn hakkaski Virtsu poole liikuma, kapten saatjaks kaasas. Teel nähti taganeva Punaarmee hävitustööd – Lihula alev oli rusudes, majad põletatud, ainult korstnad püsti. Sama pilt kordus Virtsus. Kapten organiseeris ka transpordi Virtsust Kuressaarde. Uskumatu, kuid küüditatud naised-lapsed olid sedapuhku vabad. Jutt Venemaaga ühenduse katkemisest ilmselt pidas paika.

Linna tuntud juuksur, umbes 35 aastane daam hüüdnimega Kiti Kati, kes ka rahvavaenlasena küüditatud, võttis söakalt juhtimise enda kätte. Kati eestvedamisel trügisid mitmed julgemad naised miilitsajaoskonda sisse ja nõudsid ülemaga kokkusaamist. Taotleti saada transporti kodukohtadesse tagasi. Südi Kati sisenes esimesena, 14seks saanud Arvo kui meeshing julgestuseks otse tema selja taga. Miilitsaülem, kohalik lihunik Mets, tõusis laua tagant aeglaselt püsti, nagaan vööl, ja käratas: „Kurat, kui te silmapilk ei kao, lasen teid siinsamas maha!“ Arvo oli esimene uksest väljas. Naise seeliku varjus oli kindlam täismeest mängida kui miilitsa nagaanitorust sisse vahtides.

Kodus oli elumaja ja muud hooned alles, kuid vallasvara ja loomad olid „ära auranud“. Aegamööda toodi osa tagasi. Patarei vanglast, kust vaid vähesed eluga välja tulid, pääses ka isa. Teda päästsid üldine segadus ja puudulik toimik. Ta oli end kehvikuna ise üles töötanud ja tal õnnestus end ülekuulaja silmis proletaarlaseks tunnistada. Ta vabanes mõni päev enne sakslaste Tallinnasse saabumist. Kui ta koju jõudis, ei maganud pere ühelgi ööl kodus kuni sakslaste Saaremaale jõudmiseni.

Õudustel Arvo elus polnud veel kaugeltki lõpp. Ühel päeval kutsus isa ta kaasa Kuressaare piiskopilossi hoovi. Pilti, mis ta silmadele seal avanes, ei peaks Arvo praeguse hinnangu kohaselt ükski inimene iial tarvitsema näha, kindlasti mitte 14aastane poiss. Murule oli tõmmatud kriidiga valge joon, mille taga lebasid inimeste laibad. Valli edelanurka oli keldrisse kaevatud sügav ühishaud, kuhu viis plankudest trepp. Seda kaevas lahti mitu meest labidatega. Kaevajad olid kommunistide käsilastena vahistatud vangid, keda valvasid relvastatud omakaitselased. Laipade matmisviis meenutas lihasoolamist – ikka kiht laipu ja kiht kruusa. Ilmselt polnud neid tapetud üheaegselt. Laibad toodi kanderaamil mööda libedat treppi üles ja rivistati vastu kriidijoont. Kohalik hambaarst otsis laipade taskust dokumente, habemenuga käes. Sosistati, et see mees olevat olnud piinameister.

Polnud kahtlust, et kõiki oli enne tapmist õudselt piinatud. Ühel rippus silmamuna nagu väike õhupall. Kõigil olid näod verised ja käed traadiga selja taha seotud. Oli näha murtud sõrmeluid, millel puudus liha. Lossi hoovi kaevust leiti veel neli laipa. Nende hulgas tundis Arvo isa ära tuttava naise, kellel olid rinnad ära lõigatud.

*

Tagasi lennuväepoiste juurde. Kui pidasime Eesti Maja suures saalis ühist 50. juubelit, pöördus meie poole kõnega soomepoisist leitnant Ignas Tõrmaküla, vihjates 1944. aastale: „See oli aeg, mil saatus astus raskete saabastega teie ellu.“ Arvo elus ja hinges olid saatuse saapajäljed juba nii sügavad ja valusad, et ta otsustas mobilisatsioonikäsku ignoreerida. 22. septembril sõitis ta koos oma pere ja ligi paarisaja kaaslasega Rootsi, aluseks ühemastiline mootorita purjekas.

Seitsekümmend aastat! Neid võiks olla kümme korda rohkem, kuid seda suve unustada on võimatu.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus