See on kirik (1) (24)
Eesti kirikud 25 Jul 2008  EWR
    Trüki   E-post   FB     
Hannes Aasa, E.E.L.K. Kanada praostkonna praost


Ühtne kirik on Jeesuse soov. Kas see on aga ka meie rahva ja Eesti luterikiriku soov? Kirik on hea, sest ta võimaldab vaimuliku elu kasvu, olles sel viisil kasulik inimesele, ühiskonnale ja rahvale.

Kanada praostina pean oma eesmärgiks paremini arendada, teenida ja hoolitseda meie rahva vaimuliku vara eest, et seda säilitada järgnevatele põlvkondadele. Mis annaks meile sellist julgust, uhkust ja indu, et võiksime tõusta kõrgemale oma igapäevastest muredest, et hoolitseda oma ühiskonna ja teiste eest?

Eesti Evangeeliumi Luteriusu Kirik (E.E.L.K.) seisab praegu tähtsa otsuse lävel – kas julgeme astuda tihedamasse kontakti kodumaal tegutseva Eesti Evangeelse Luterliku Kirikuga (EELK)? Vähe on selliseid ametimehi, kes töötavad teiste, mitte enda kasuks. Üks sellistest on E.E.L.K. peapiiskop Andres Taul, kes on valmis loobuma oma tiitlist selle nimel, et ühendatud kirik võiks ja saaks tugevam olla.

Tegelikult pole see võõras mõttelaad, sest liitumised ja sulandumised (mergers) on sageli osutunud tänapäeval vajalikuks sammuks, seda ka kirikuelus. Nii ühinesid Kanadas 1925. a. metodistid, presbüterlased ja vabakogudused, moodustades ühe suure ja tugeva kiriku – United Church of Canada.

Kahjuks on ka teistsuguseid näiteid kiriku ajaloos – killustumist fraktsioonidesse ja üksteisest eraldumist.

Eesti rahva ajaloo 20. sajandi üheks valusamaks sammuks oli põgenemine punaokupatsiooni eest, mille järel langes raudne eesriie. Kas pole mitte saabunud aeg, et sellest eesriidest lõplikult vabaneda?

Jälgides avalikes kirjades arendatavat mõttevahetust, tunnen, et enam ei saa vaikida.

Toronto Vana-Andrese koguduse liige Tõnu Orav on tänuväärselt ja ausalt jaganud oma seisukohti kirikute ühinemise küsimuses („See on meie kirik. Miks peaksime me selle ära andma?“ , EE, 07.07.08).

Tõnu Orav on ka olnud E.E.L.K. ilmik assessor ja Vana-Andrese koguduse juhatuse liige ning omab kogemusi kiriklikus tegevuses.

See kõik puudutab minevikku, ent nüüd on uus aeg.

Mis on tehtud, on minevik. Meil tuleb edasi minna. Olen tänulik hr. Oravale, sest tema esitatud märkuste abil võime jõuda positiivsele lahendusele kirikute ühinemise suhtes.

Vastan siinkohal faktiliselt mõnele punktile, mis on toodud esile avalikus arutluses kirikute ühinemise küsimuses.

Hamiltonis tänavu toimunud Kanada E.E.L.K. praostkonna sinod võttis kõnealuse teema päevakorda, arutades seda peapiiskop Tauliga. Sinodil viibisid ka USA E.E.L.K. praostkonna saadikud. Iga Kanada kogudus on kohustatud saatma sellele kokkutulekule kaks saadikut koos õpetajaga. Kahjuks suutsid vähesed seda kohustust täita mitmetel erinevatel põhjustel. See pole süüdistus, vaid lihtsalt fakt. Nagu Piiblis öeldakse, palju oli kutsutuid, kuid vähe tulijaid. Nähtavasti oli midagi tähtsamat inimeste päevakavades.

Sinodil kaalusime tõsiselt E.E.L.K. Kanada Praostkonna olukorda. Faktid näitavad, et iga aastaga jääb kirikulisi vähemaks. Mõnede eranditega (nt tubli Vancouveri Peetri kogudus ja mõned teised), on murelapseks ka majanduslik seis. Mured on suured ja tõsised.

Sinodil vaatasime praegusele olukorrale ausalt näkku ja arutasime, mida saaksime selle muutmiseks teha. Sinodi seisukohad vastavad ka hr. Orava artiklites esitatud punktidele. Niisiis – vastused on tegelikult olemas ja need on lihtsad. Algasime ühe palve-eeldusega – Jumal kannab hoolt meie eest.

Esimene, tähtsaim märkus – see ‘kirik’ EI OLE MEIE OMA, nagu hr. Orava artikli pealkiri väidab. On äärmiselt oluline, et hea ja ustav kristlane peaks oma kirikut (kogudust) Jumala ja Tema Poja Jeesuse Kristuse omaks. Kõik tõelised kristlased alluvad sellele. Ka Pauluse kirjades on juhitud sellele korduvalt tähelepanu (1.Kor.7:22; 1. Kor.15:23, Fil.2:19-22). Kirik ei ole ‘minu’ või ‘meie’ või mõne piiskopi omand, selline mõiste on täiesti ekslik – iseseisev, oma kirik ei saaks kuigi kaua püsida, sest mida suudab inimene teha ilma Jumalata?

Jeesus ise palus, et oleksime üks Temas (Joh.17:21). Iga piiskop, õpetaja, pastor ja ustav koguduse liige käib Jumala Püha sõna järgi, samuti ka kirikukogu põhiseaduse ja koguduse põhikirja järgi. Kõik muu järgneb sellele. Diasporaa kogudused jätkavad oma tööd oma põhikirjade ja kiriku tavade kohaselt, nagu see toimub Eestiski. Siin polegi midagi karta. Põhikirjad on rakendatud ja ammu paika pandud. See ei tähenda ka diasporaa kiriku põhiseaduse asendamist kodumaal kehtivaga.

Teine, samuti tähtis märkus on meie, eestlaste jaoks väga emotsionaalne väide, et „ühinemisega kaotame oma iseseisvuse“. Olen 100% nõus, et Eesti riigi ja rahva iseseisvus on äärmiselt tähtis. Kuid Kristuse kirikule võib iseseisvuse mõtlemisviis saada takistuseks Jumala armule, mida peame jagama kõikide inimeste ja rahvastega. Iga tõeline ristiusu kirik maailmas, eesti luterikirikud kaasaarvatud, peab primaarseks Jeesuse käsku teha ‘kõiki jüngriteks’.

Väited, et „meil on rohkem kaotada kui võita ühinemisega“ ja et „suur osa põhilisi muudatusi peavad tulema meie poolt“ on jäänud autori poolt selgitamata. Mida me kardame kaotada? Tegelikult on ju vastupidi. Kodumaa luterikirik peab looma oma põhikirja ‘diasporaa piiskopkonna’ statuudi. Meie Põhikiri jääb meie omaks. Meil tuleb hääletada ja muuta põhiliselt vaid ühte asja: kas oleme nõus ja usaldame, et EELK peapiiskop Andres Põder oleks nüüd ka meie peapiiskop. Ettepanek on maha tõmmata kolm tähte – p, e ja a meie põhikirjast, st., et Andres Taul jääb vaid diasporaa koguduste piiskopiks. Kõik muu jääb samaks ‘status quo’. Kahjuks mõjutab meid maailma mõtteviis – me kardame jääda kaotajateks. Pigem tasuks mõelda sellele, et kui oleme Jumala omad, siis me ei jää iial kaotajaks!

Rõhutan veel kord, et kaalul EI ole E.E.L.K. Põhikirja asendamine EELK Põhikirjaga, ning ei ole ka mingit tavade muutmist õpetaja ametite ja kiriku korra suhtes.

Järgnevaid seisukohti kommenteerin lühidalt:

Meie kirikute põhimäärused-põhikirjad on väga erinevad. Just nii, ja me jäämegi oma erinevate põhikirjade juurde.

Kodu- ja välis-eesti koguduste tegevus ja struktuur on väga erinevad. Siin korratakse esimest punkti. Kuidas ja kuivõrd saame üksteist abistada, näitab aeg. Me jääme oma erinevate tegevuste juurde, siin pole mingit takistust edasiliikumiseks.

Praegu oleme me võrdsed partnerid ja räägime üksteisega võrdsel tasemel. Võrdsus on suhteline mõiste, seegi ei takista meie edasisammumist.

Meie ajalugu on viimase 50 aasta jooksul olnud väga erinev. Jah, kogemused on erinevad, aga meie saatus diasporaas on tihedalt seotud kodumaaga ning meie ajalugu on üks ja lahutamatu. Peame tõdema, et 50 lahus elatud aasta jooksul on meil eesti keele, kultuuri ja kristliku tegevuse osas rohkem ühist kui erinevat.

Meie jumalateenistuse ja liturgia põhimõtted on erinevad. Liturgia vormid võivad olla ju erinevad (ka Vana-Andrese ja Peetri koguduste liturgias on väikesed erinevused). Liturgia põhineb aga Jumala Sõnal, mis on alati sama ja püsiv. Tunnen Eesti jumalateenistustel rakendatavaid liturgilisi põhimõtteid ja praktikat ning võin kinnitada, et mingeid põhimõttelisi erinevusi küll ei ole. Luteri kirik on üks protestantliku kiriku kild, mis erineb põhimõtteliselt ja teoloogiliselt katoliku kirikust, kuid tuleb tunnistada, et meil on ka sarnasust, sest meil on sama Jumal ja sama piibel.

Ühinemine ei lahenda meie ega nende majanduslikku olukorda. Tõesti, meie saatus on meie enda käes. Me ei tohi aga unustada, et Jumal andis meile vaba voli tegutseda, kuid Jeesus nõuab, et me oleksime Tema jalad ja käed siin maailmas. Mida rohkem käsi töö kallal, seda rohkem tööd saab tehtud. Oleme abiks ja võtame abi vastu, kus vaja. Otsime aktiivselt võimalusi, kuidas seda paremini teha.

Ühinemisega seotud küsimused ja probleemid on jäetud lahendamata. Küsimused ja uued olukorrad tulevad alati esile. Vabariigi eelsel ajal ei osanud Eesti Luteri Kiriku Kogu ette näha, et ühel päeval luuakse kirik eksiilis. Meil tuleb usaldada kristlaste ja vaimulike leidlikkust eriolukordades, nii et nad leiavad Jumalale meelepäraset tee ja täidavad Tema tahet.
Pole mõtet muretseda iga pisiasja ja olukorra pärast. Pigem usaldame Jumalat; jätame kõik Tema hoolde ja liigume edasi.

Paljud meist jäävad elama välismaale ja meil on vaja, et meie organisatsioonid ja ka kirik, jääksid meile alles. See ei takista aga meie kirikute ühinemist.

(Järgneb)
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus