Igor Gräzin, Reformierakond
Artikkel:
http://www.ohtuleht.ee/index.a...Keskerakonna rahaskandaalis oli ainus, kes oma vanadele kamraadidele midagi uut ei saanud pakkuda, Savisaar. Seda enam üllatas ükskõikne küünilisus, millega sellesse suhtusid inimesed, kes justkui pidanuksid reageerima kõige valulikumalt. Nii teatas üsna lugupeetud advokaadifirma ametnik: olevat täitsa ükskõik, kellelt Eesti erakonnad raha saavad.
Selle avalduse võiks kõrvale jätta, kui ei mäletaks, et firmas oma esimesi samme astuv isik on olnud Eesti Vabariigi õiguskantsler.
Asi pole religioonis
See tähendas, et raha annetamine ja selle tähendus Eesti jaoks ei olene sellest, kust see tuleb. Siiski – kui Eesti riiki ja erakondi on aidanud Sorose, Naumanni, Adenaueri jpt fondid, siis on nad teinud seda selleks, et Eesti oleks ja jääks iseseisvaks demokraatlikuks riigiks. Kui seda aga teeb Moskva õigeusukirikuga seotud asutis, on pilt hoopis teine.
Esiteks: kõige hiljemalt XIV sajandi algusest (metropoliit Feognostist alates) on Moskva kirik olnud Vene riigiaparaadi osa ja selle poliitika teostaja.
Teiseks: ta on riigi imperiaal-set ambitsiooni ellu viinud koostöös salateenistustega. Tõsi, tsaaride salateenistus pappe sularaha-asjus ei usaldanud ja maksis oma agentidele enamasti otse: «kolmandik sulas ja ülejäänud arvete alusel» (vt A. Bushkov, «Venemaa, mida polnud», vn k, ilm. 1999. a). KGB agenti «Drozdovi» tunneme kui Moskva õigeusu kiriku pead Aleksius II nime all ja agent «Abbee» (s.t Pitirim) oli selle kiriku tipp-mees nr 3 veel Jeltsini aegadelgi. Mõni ime siis, et Pitirimi juhitav kiriklik kirjastustegevus praktiliselt suretati välja.
Asi ei ole Savisaare raha puhul mitte õigeusus, vaid konkreetses poliitilises organisatsioonis, kes esindab huve, mis Eestile ei sobi, ja nagu selgub, finantseerib ka kahtlasi skeeme Vene ideoloogia huvisfäärides.
Oleks asi olnud religioonis, siis olnuks ju loogiline teha koostööd Konstantinoopoli õigeusu patriarhiga, kes on usuteaduslikult kõrgeim õigeusu pea kogu maailmas ja kes juhib seda kirikut, millesse kuulus ka Konstantin Päts.
Seega on mängus mitte usk, vaid väga ilmalik riiklik poliitika.
Küsigem endilt: mis tunne oleks, kui Eesti õhuturvet tagavate NATO pilootide (poolakate, ameeriklaste, sakslaste jt) asemel oleks meil siin või teisal üks või teine Vene sõjaväebaas? Tillukene, paarisajameheline kas või Kalasadamas või Anne luhal.
Pole ju patt öelda avalikult ja selgelt: NATO riigid on omad. Nad pole lihtsalt sõbrad, vaid verevennad. Kes tahes teine seda ei ole.
USA pole meid küüditanud
Kusagilt on läbi jooksnud isegi uid teemadel, et vaadake, isegi Ilves polevat see päris õige (?) eestlane, vaid USA luure resident… Noh, ja kui olekski?
Erinevus Venemaa ja USA vahel seisneb selles, et Venemaa okupeeris ja küüditas meid koonduslaagritesse viimase 70 aasta jooksul vähemalt kaks korda. Aga USA tunnistas meie iseseisvust ja võitles selle eest isegi siis, kui meie saatuse musta tunneli lõpus ei paistnud ainsatki valguskübet. USA võitles meie eest ka siis, kui enam keegi seda ei teinud. (Huvitujale viide – Helsingi lõpp-akt, 1975.)
Enamik poliitilise raha allikaid on väga selged ja arusaadavad.
Jaak Allikule tundub, et Keskerakonna rahaküsimine on Savisaare sinka-vonkalises elus lihtsalt õnnetu juhus, millega ta vahele jäi. Aga tegelikult ei ole ju. Rahaliste suhete sättimine Venemaa monopoolse juhtparteiga tuleneb sellest, et Keskerakonnal on Jedinaja Rossijaga sõlmitud pikaajaline koostööleping. Seesama, mis keelas Savisaarel aidata Eesti Vabariiki pronksiööl ja ajas ta öösel suhtlema Eestisse saabunud Vene salateenistuse kõrgmeestega.
Savisaarluse tegi ohtlikuks eriti veel see, et erakond ja tema ülemused ise on praeguseks kõrvuni võlgades (mida pole mitte ükski teine erakond). Siin võiks vääratada isegi ingel, Vene valitsuspartei sõsarast rääkimata.
«Venevastasus», milles süüdistavad Eesti riiki Allik ja Jõks, on pahatahtlik fantaasia. Vastupidi, nii edukaid ja häid koostöösuhteid Venemaa ja Eesti vahel, kui on saavutatud nendel aastatel, pole veel kunagi olnud. Venemaalt tulnud siin uut aastat vastu võtvate turistide arvgi on viimastel aastatel kolmekordistunud. See pidu ei toimu kohas, mida ei peeta tähtsaks ja austusväärseks. Venemaa osa meie väliskaubanduses on kasvanud juba nii suureks (10%), et tekib väike hirmutunne – kas see ikka on riskide hajutamise seisukohalt enam hea?
«Meie» ja «nemad»
Venemaa põhjatu turg ahvatleb, pealegi on venelased lihtsalt väga kenad inimesed. Kuid see ei tähenda, nagu poleks Venemaa samal ajal ka surmava ohu allikas. Tuumaenergia ja puusepa kirves on kasulikud ja toredad asjad, kuid see ei tähenda, et neid kasutades ei peaks olema ettevaatlik. Venemaa ja NATO on muidugi partnerid, nagu ka lõvi ja tema taltsutaja. Kuid häda viimasele, kui ta unustab, kes on kes.
Alatu poliitiku ja küünilise analüütiku õigustus valele («nii teevad kõik») on oma alustelt amoraalne. Sest «eesti rahvas» ja «eesti rahvus» ei ole – «kõik». Eesti Vabariik – ei ole «kõik». Ka Reformierakond ei ole – «nemad seal». Meid õigustavad ja mõistavad hukka meie eneste teod, mitte aga abitu lalin – «Nää, tema tegi kah…»
Ja veel. «Omadelt» (Eesti riigilt, Euroopa Liidult, NATO-lt, «valgetelt» erakondadelt) me ka tahame ja nõuame rohkem kui «nendelt». Kuid «nemad» on «nemad» ja nii tuleb neisse ka suhtuda.
