22. oktoobri hommikul oli meil esimene lumi maas. Kui aga sõitsime oma seltsi 49. aastapäeva pidama tuttavasse restorani, polnud lumest järel enam jälgegi.

Tänavusele aastapäevapeole kogunes 22 inimest. Tunti suurt rõõmu üksteisega kohtumisest.

Esimees Ants Lübek ütles avasõna, meenutades üritusi, mida selts on korraldanud nii noortele kui vanadele oma ligi poolesajandilise eksisteerimise jooksul.

Nendest suurim oli kahtlemata „Eesti Ranna“ ehitamine kauni Superiori järve kaldale, kuhu koonduski meie põhiline tegevus nii pidude kui noorte suvelaagrite näol.

Aastad on nüüdseks teinud oma töö ja paljud tollased noored siit lahkunud. Vanade jõud rauges ja „Eesti Rand“ tuli müügile panna. Ehkki käime veel tähtpäevadel koos, pole meil enam „oma katust“ pea kohal.

Ants kutsus meid jääma eestlasteks ka elu õhtul, sest „eestlane olla on uhke ja hää“.

Seejärel oli sõnavõtt Udo Sillaverelt, kes rääkis langevatest lehtedest, aga ka lõuna poole lendavatest ja kevadel sealt tagasi saabuvatest lindudest. Ta võrdles neid üle maailma laialipillatud eestlastega, kel on jälle kodu olemas, kuhu võib igal ajal minna, kui selleks vaid soovi ja tervist on.

Helgi Männiste luges ette Toomas Hendrik Ilvese presidendiametisse astumise kõne.

Elmar Põldma rääkis seltsi mälestustahvlist neile, kes on meie hulgast lahkunud. Seda on raske alal hoida peale „Eesti Ranna“ müümist. Elmar on tänuväärselt koostanud nendest inimestest albumi, mis on kõigile kättesaadav vaatamiseks. Mälestustahvlil on sõnad:

„Lahkusime igavikku, jättes oma elutöö kõnelema uhket juttu eesti rahvast Sault Ste. Maries“.

Ametlik osa lõppes Eesti hümni laulmisega. Erich Männiste luges söögipalve, misjärel asuti laualepandut maitsma ja omavahel vestlema.

Oli kodune ja meeldiv kokkutulek enne sünge sügise saabumist.

Märkmed: