Eesti Elu
Sangarilugu
Ajalugu 30 Dec 2008  Eesti Elu
    Trüki   E-post   FB     
Talveaega langevad mitmed põhjala rahvaste vägiteod, olgu need riiklikud või isiklikud eneseületamised. Talv ise peaks suuri tegusid siinmail eirama: lumi maas, veed külmunud ja karud talveunes. Teisalt – vili koristatud, saak salvedes ja aega n-ö atra seada.

1939. a talve eel alustas NSVL Mainila provokatsiooniga alatut sõda Soome vastu, ent kirves leidis kõva kivi. „Geniaalne“ punavägi tahtis Soome pooleks lõigata, et siis riiki edasi tükeldada ja jupp-jupilt seejärel sundida alla andma, kuid jooksis verest tühjaks Kolla-jõe rindel.

Ei aidanud see, et just-alistatud Eestist saadi Helsingit pommitada; ei seegi, et Soome oli praktiliselt üksi jäetud. Kolla pidas vastu.

Ajaloost teame, et Kremlis tekkis paanika: kuidagi oli vaja sellest olukorrast võimalikult „puhta näoga“ välja tulla. Alustati salakonsultatsioone, mis kohtumistes väliseestlase H. (Ella) Murrik-Wuolijoe ja NSVL Rootsi saadiku madame Kollontai vahel „lahendused“ said. Teame seda ajalooraamatutest, ja sedagi, mis see soome rahvale maksma läks – siis ja ajaloolises perspektiivis.

Aga Kolla rinne pidas, ja siin tegi oma teod soome talumees ja kütt, kellest tahaksin teavet anda. Oli mees, keda snaiperiks ehk täpsuskütiks nimetatakse. Üksikvõitleja, kes eluga riskides tungis vastasele võimalikult lähedale ning üksiklaskudega eelistatavalt ohvitsere hävitas. Ja palju. Kommunistide kaevikutes sai ta nime VALGE SURM.

Simo oli tavaline jahi- ja talumees, 1905. a. sündinud ja rahulikku elu elanud. 1939. a. kutsuti ta kordusõppustele. Arstid avastasid, et Simol on eriline ruuminägemine. See viis ta Laadoga järve kaldal paiknenud rügementi täpsuslaskurite väljaõppele. Ei olnud Simo süü, et peagi verine sõda puhkes, mille käigus talle eriline saatus osaks sai: Simo-Simona kujunes rahvuskangelaseks.

Suurriigi surve viis soomlaste rinde piiridele, kus enam taganemisest juttu ei saanud olla. Punamarssalid arvestasid nii: lõikame Soome pooleks, misjärel alistame maa jupp-jupilt. Kuna maailm on hetkel vaatamas Prantsusmaa poole, siis teeme siin, mida ise tahame. Arvestus polnud ju rumal, aga sellest oli välja jäetud soomlase sisu.

Talvesõja põhitandriks jäi rinne Kolla jõel ja siin okupandid oma hambad murdsid. Siin oli ju Simo!

Marssalil oli julgust nooremseersant Simo Häyhäst ohvitser teha. Kolla lahingute kangelased said autasuristid: neli neist (üldse 8000) puhtast hõbedast, hõberist ehtis Simotki.

Ei maksa arvata, et Simo ja Stalini vahel oleks olnud kahevõitlus. Soome Simo võitnuks hoobilt pangaröövlist seminaristi. Soome sisu tõestas end ajaloolises võitluses lausa ootamatust küljest: talumees hakkas vastu väljatreenitud orjadearmeele.

Kirjandus jaotab tabamuste põhjal täpsuslaskurid nii:

• Simo Häyhä (Soome) – 505
• Nikolai Iljin (NSVL) – 496
• Ervin König (Saksamaa) – üle 400
• Sulo Kolkka (Soome) – arvatavalt 400.

Ajalookirjandus annab Simo tabamustele erinevaid hinnanguid (kes seda teab, mis mõõdikuks on?). Olen leidnud täpsusküti arvele tabamusi 500-st kuni 570-ni (ikka kirjanduse andmetel). Hea küll, lepime selle numbriga 500. Lisa tuleb veel – üle Kolla jõe tunginud vaenlaste pihta olla Simo avalahingutes andnud konetuld ja selle soome automaatrelvaga veel 200 okupanti igavikku saatnud.

Talvesõja kestvus polnud eriti pikk ja ega see veel Soome riiklikku iseolemist päriselt kindlustanud. Ajalool olid omad plaanid ja taevalisel omad tahtmised.

Simo sõdis tavaliste riistadega. Tema täpsuspüssiks oli soome modifikatsioon tsaarivene jalaväepüssist (mudel 1897), soomlaste relvatööstus oli sellest püssist relva teinud. Kuulus „kone“ oli samuti modifikatsioon vastase relvastusest.

Kui Simo oli võitnud lääneilmas kuulsuse, siis saadeti talle Rootsist täpsuspüss, mis pidanuks olema maailma parim. Simo vaatas ja saatis selle püssi koos komponentidega mälestuseks koju riiulile, kommenteerides: „Selle riistaga pole sõjas midagi teha: pead oma pea liiga kõrgele tõstma ning kiikriklaasi peegeldus annab su asukoha ära.“

On enam kui võimalik, et Simol oli õigus. Pärast tema taplusi on ilmas veelgi sõdu peetud, aga ka parim laskur pole üle saja tabamuse saavutanud.

Ja siis see juhtus: Simo sai tabamuse. Teda oli jahitud lennukitelt ja kaugelaskekahuritest, tavaliselt – mööda. Lõpuks – ikkagi tabamus.

Ei oska kujutleda, kui palju viina siis Soome rinnetel punavägedes joodi ja millist pidu Kremlis peeti. Tegelikult asjata, Simo lahkus siitilmast aastal 2002, siis polnud enam juttu pangaröövel Stalinist, mõnest „maisimehest“, „perestroika isast“ ega võitmatust Punaarmeest. Suurt impeeriumi püüavad taastada mädasoo-mehed ja karupojad. (Kes impeeriumi keelt ei mäleta või ei tea: mädasoo on vene keeles putina, karu – medved.) Kui nad oma nina maailma asjadesse ei sega, siis õnn kaasa! Kui segavad, siis leiame abi Simolt.

Teatud varjud ebaõnnestunud filosoofiast hõljuvad maailma kohal, aga Soome on vaba ja Eesti taasvabaduse teel. Me rahvaste kangelasmeel peaks väga ühtseks saama.

See lugu on kirjutatud Soome Vabariigis trükis ilmunud ehk museaalsete materjalide põhjal, ajalehe tarvis kokkusurutud variandis. Faktide vastu eksitud pole.
 - pics/2008/12/22286_3_t.jpg
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus