Saksamaal kõlas nii klassika kui „juhtmemuusika“
Kultuur 11 Apr 2008  EWR
    Trüki   E-post   FB     
Seoses Eesti Vabariigi 90. juubeli tähistamisega toimub ka Saksamaal mitmeid suurejoonelisi kultuuriüritusi. On juba kirjutatud Mainzi Maakonnamuuseumis avatud Gottlieb Welté näitusest „Lihvimata geniaalsus“. Sellele lisaks on toimunud ja tulemas veel mitmeid teisi üritusi.

Eesti muusikakunstnike kontsert lõppes braavo-hüüetega

Welté näituse üheks raamürituseks oli 30. märtsil toimunud Eesti päev. Kuigi Reinimaa-Pfalzi pealinnas oli selle aasta esimene tõeliselt soe, päikesepaisteline päev, saabus muuseumisse mitu korda rohkem inimesi kui oodatud. Suure kiiruga pandi saali laudu ja toole juurde.

Reisimisvõimalusi Maarjamaal tutvustas Mare Balticumi reisibüroo juht Andres Vainumäe. Kuidas on võimalik jalgrattaga Eestis liikuda, sellest pajatas Breemeni ühingu Infobalt esimees Albert Caspari, kes ise on rattaga sõitnud läbi Baltimaade. Päeva kõrgpunktiks oli metsosopran Triin Marani kontsert, keda saatis klaveril Triinu Kull-Boutahir. Mõlemad on õppinud Karlsruhe Muusikakõrgkoolis, kust sai alguse ka nende suurepärane koostöö. Kuigi lauljanna kolis Badenist hiljem Baierisse, on muusikute omavaheline kontakt õnneks jäänud püsima. Ka Mainzis esitasid nad perfektse kontserdi, mille kavas olid eesti ja saksa heliloojate teosed. Triinu Kull-Boutahir ei esitanud mitte ainult nauditavalt kahte sooloettekannet, vaid täiendas ka oma sügavalt emotsionaalse klaverimänguga Triin Marani meeldiva tämbriga pehmet, kuid laiaulatuslikku metsot. Klaverist väljavõlutud helid sulasid täiuslikult kokku lauljatari häälega. Publik tasus kunstnikele tormilise aplausi ja braavo-hüüetega. Lisapalana esitatud Arvo Pärdi „Vater unser” (Meie Isa) võlus oma lihtsusega kuulajad täielikult. Pärast kontserti tulid mitmed külalised eestlannasid tänama. Dr. Norbert Suhr ja Kim Walte Maakonnamuuseumist kinnitasid, et Welté näitust on Mainzis saatnud suur edu, kuid inimeste suur huvi Eesti päeva vastu oli neilegi positiivne üllatus.

Tehnokoreograafia ja juhtmetants

Karlsruhe ZKMis (Kunsti- ja Meediatehnoloogia keskus) avati Baden-Württembergi liidumaal toimuvate kultuuriürituste raames festival Performance-Art – kaasaegne tants ja uued meediad. Avaürituse pealkirjaks oli IN.ACT.UNION MUSICISMOVEMENTISIMAGEISMUSIC3. Kui keegi suudab seda ühe hingetõmbega välja lugeda, siis au temale! Mina veerin ikka veel edasi. Tehnotantsu laboratooriumi (seda see tõesti sõna otseses mõttes ka on) põhiidee on uurida interaktiivsete kontseptsioonide võimalusi teatri kontekstis. Neli kuni kuus kunstnikku kohtuvad nädala jooksul, et koos töötada; nad proovivad teatriruumis erinevaid võimalusi. Seda proovifaasi saab tulla jälgima ka publik, kes ürituse lõppedes võib esitada oma arvamusi ja visioone. Kõik arendatud ideed ja kontseptsioonid on Open Source – iga teinegi võib ühenduses järgmiste projektidega nende tulemustega edasi töötada.

Kuidas toimub see aga praktiliselt? Kui tuli saalis kustus ja arvutimuusika alustas reeglipäraste vaheaegadega koputamist, mida saatis tulede kustutamine ja taas-süttimine, nõudis uude situatsiooni sisseelamine ennekõike tugevaid närve. Minule isiklikult meenusid lood Stasi-vanglast, kus endised vangid rääkisid piinamisest. Jah, tõepoolest, pange kraan aeglaselt tilkuma ja pirn katkise lambi sisse nii, et see vahel kustub ja siis jälle põlema hakkab, ja te tunnete, kuidas muutute närviliseks, kuidas see lõhub teie hinge. Selles, mulle isiklikult paanilises olukorras hakkasid veel pimeduses neljakäpukil liikuma varjudena inimesed, mis veelgi tugevdas piinamisvisiooni. Hiljem, kui rääkisin näitlejatega, selgus, et stseeni kujundanud noorte kujutluses oli hoopis teine helipilt – nemad vahendasid enda arvates tihedat dzhunglit, kus loomad omaette karjudes suhtlevad. Minu ettekujutust jagas aga ka dr. Markus Käfer Heidelbergi Jochmann-Seltsist, kes oli tulnud spetsiaalselt Karlsruhesse ZKMi paljukiidetud akustika pärast: „Helipildilt oli see vahva etendus, kuid kas esimene skits oli poliitiline?” küsis ta minult.

Ka järgnevate esituste ajal olid näitlejate kõrval keskpunktis tehnika, juhtmed ja muusika. Müra, kära – juhtmed pandi tantsima, vilisema, müristama, märatsema – vaatajad kuulsid helide ahelreaktsioone. Selle kõrval serveeriti filosoofilisi tekste, liikumist.

Sakslastega koos ettevalmistatud ultramodernne etendus tekitas erinevaid emotsioone ja visioone. „Nii see ongi mõeldud,“ kinnitas ürituse kuraator Priit Raud, „me ise soovisime tulla just ZKMi, sest selle hoone kuulsus on ulatunud kaugele. Me ei ole pidanud ka kahetsema.“ Kristjan Janssen lisas: „Eestis on palju teatrikooli lõpetanud inimesi, kellel on aga hirm tehnika ees, paljud ei oska isegi kasutada arvutit. Ja jälle vastupidi. Seega ühendame me oma projektis mõlemad oskused, ja eksperimenteerimistulemused on tihti meile endilegi väga üllatavad.“
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus