Karja pagariäri ees Saaremaal näitavad kohalik neiu, Räägi külast pärit Triine (vas.) ja tema saarel suvitav sugulane Piibe kuidas kohelda sooja saarlast ja muid küpsetisi. Ettevaatlikult – kõrvetab! Kõige värskem leib oli möödunud pühapäeva pärastlõunal nimelt saarlane, ehk 1,08 kilone ahju kivipõrandal küpsenud Saarlase leib, mille magus lõhn lainetas endisest mõisaabihoonest vastu juba autost välja astudes. Veerand saarlast sai kohe külateidpidi sõites nahka pistetud, tema viimane ots jõudis aga pealinnagi.
Pagariäri ukse kõrval teadetetahvlil oli lõhutud ahjupuude ja Oitme küla kadakasel karjamaal toimuva Õlletoobri peo kuulutuste vahel ka murettekitav nakatunud puukide hoiatus. Saare maakond oli mullu ja on ka tänavu puukborrelioosi nakatumiste arvu poolest Eestis esirinnas. (482 juhtu üleriigiliselt 2006. a., neist 154 ehk 32% Saaremaal.) Eesti puugid võivad levitada kahte rasket haigust: puukentsefaliiti (
Tick-borne encephalitis), mille ennetamiseks on olemas kolmejärguline vaktsiin ja puukborrelioosi ehk Lyme’i tõve, mille jaoks kaitsesüst puudub.
Puuk on tuletatud samast sõnatüvest kui tegusõna puukima (end verd täis näiteks). Metsluts, metslatakas või koguni metsliisu, nagu muhulaste-saarlaste esivanemad puuki meelitades nimetasid, ei lasku puu otsast nagu kiputakse arvama, vaid haagib end tavaliselt rohukõrrelt mööduva inimese või looma külge ja hakkab ronides magusat kohta otsima. Niisiis tuleb püksisääred sokki või saapasse pista, keha pidevalt üle vaadata, haakunud puugi ja ta pea/suuosa pintsettidega ja puuki purustamata eemaldada ja haigusnäitajate suhtes valvas olla. Varajases haigestumisstaadiumis toimib antibiootikumiravi, kuid ravimata entsefaliit võib halvimal juhul olla surmav ja borrelioos tekitada laiaulatuslikke ja pikaajalisi tüsistusi. Metstäi paneb meid tõsiselt proovile, kuid võitu ta loodussõprade üle ei saa!
Tekst ja fotod: Riina Kindlam, Tallinn
