Eesti Elu
Saadab mind mu vari
Kultuur 29 May 2009 Eerik PurjeEesti Elu
    Trüki   E-post   FB     
Pealkiri on sentimentaalsest seltskondlikust armastuslaulukesest, millest ma täna päris kindlasti ei kirjuta. Kuid piinlikkust sellest siiski ka ei tunne, kuigi juttu on hoopis ooperist. Moodsast, originaalsest, kanada-eestlasest helilooja loomingust, mida siinkirjutajale serveeriti oma täies hiilguses päev enne pidulikku gala-etendust.

Ooper kannab nimetust „The Shadow“ ja selle autoriks on eestlasest muusikadoktor Omar Daniel.
Ooper on valminud pikaajalise koostöö tulemusena libretistiga, kelleks on Alex Poch-Goldin, tuntud kanada näitekirjanik ja näitleja. Lavale toodi see Tapestry teatri poolt, asukohaga Berkeley Street Theatre Toronto südalinnas. Esietendus toimus reedel, 22. mail. Eelmisel õhtul aga leidis aset nn Press Opening and Community Night, kus etendusele järgnes vastuvõtt, mis võimaldas kohtuda ja vestelda kõigi asjaosalistega.

Ooperi üldilme erines vanast klassikalisest ooperist üsna mitmes mõttes. Kõigepealt esitati see hubases intiimteatris, kus kogu tegevus sündis publiku vahetus läheduses ja kohati isegi publiku hulgas. Eesriide puudumise korvas pöördlava osav kasutamine. Seitsmeliikmeline orkester (viiul, tshello, klarnet, klaver, orel, trompet ja löökpillid) paiknes ühes lavaservas. Osalisi viis: kaks baritoni, sopran, tenor ja kontratenor. Ooper on ühevaatuseline, kestvusega 90 minutit. Meespeaosas traditsioonilise (peaaegu obligatoorse) tenori asemel bariton. Nimiosaliseks (ja meeldejäävaimaks) peaosalise varju kehastav kontratenor.

Sündmustik toimub vanas Barcelonas, kus silindris ja sabakuues varjul oli prominentne koht. Ta jälitas kergemeelseid rahalaenajaid, kes laenu tähtajalise tasumisega toime ei tulnud. Ka esitatud loo kangelane, vaene postiljon, armub suurniku tütresse, laenab raha ning asub jõukaks riidekaupmeheks muundatuna viimast võluma. Laenatud summa osutub aga liiga väikeseks, et suurejoonelist restoraniarvet tasuda. Nurka surutuna surmab ta raha nõudva kelneri ja põgeneb, kuid satub teda jälitava varju küüsi. Pärast pikka siseheitlust kägistab ka selle ning avastab, et on koos varjuga tapnud oma alter ego. Ahastav kangelanna kahetseb oma mammonasärast pimestatud armumist ja hakkab igatsema ausat töömeest, kes ei häbene oma ametit. Kui meespeategelane just sellisena taas esile kerkib, ilmub ta kõrvale mitte enam jälitav, vaid saatev vari. Kõik leiavad oma hingerahu — ka siinkirjutaja, kes on lõpuks ebasündsa pealkirja välja lunastanud.

Muusikalise uudisteose, pealegi nii ulatusliku, arvustamine on alati riskantne ja vastutusrikas ülesanne. See kehtib õieti igal kunstialal. Kõik kardavad oma arvamust esimesena välja öelda ja see on pahatihti paikapidav ka kõige nimekamate kriitikute puhul. Ainult üksikud väga erudeeritud on sellest hirmust vabad. Üritamata end nende nimistusse libistada, julgen lausuda, et tulin etenduselt väga meeldiva elamuse võrra rikkamana. Solistid olid suurepärased nii laulus kui mängus, laulutekst arusaadav ja nauditav. Väike orkester sulas hästi ansamblisse ja andis laulule sobiva tausta. Muusika, kuigi modernse karakteriga, ooperlikult meloodiline ja tekstile vastav. Helilooja ja libretisti koostöö on kandnud head vilja. Mõned lavastuslikud võtted meeldivalt leidlikud. Postiljon näiteks ilmub esmakordselt lavale saali kaudu, jagades ümbrikke oma postikotist publikule. Vari hüppab aeg-ajalt lavalt üles saali (jah, lava paikneb saalist madalamal) ja läkitab oma hukkamõistvad huilged sealt lava poole. Kontratenori kasutamine ooperis on üsna uudne võte, antud juhul võrratult õnnestunud.

Kokkuvõttes võib kuuldud-nähtud ooperist tunda uhkust ja heameelt. Siinkirjutaja isikus jäid kõik ülimalt rahule — nii muusik, teatrisõber kui eestlane.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus