Barbara Einmann Tallinna kunstigalerii Vaal alustas oma kodulehel Internetis rubriigiga „Kunstist paguluses“, mis vahendab välis-eesti ajakirjanduses ilmunud kunstiteemalisi artikleid. Ajaliselt hõlmab rubriik vahemikku 1945-1990, kui paguluse kunstielu püsis aktiivne ja eestikeelne ajakirjandus püüdis seda energiliselt kajastada. Eestile oli see samas kõige suletum aeg, nii olemegi olukorras, kus võõrsil aastkümnete jooksul sündinud loome kohta on kodumaal piinlikult vähe teada.
Ligi kümme aastat pärast Eestist lahkumist kirjutas Juhan Viidang Austraalias ilmunud ajalehes Meie Kodu: „Ajalugu tõendab, et rahvas püsib vaid niikaua, kui püsib elujõulisena tema rahvuskultuur. Kui peaks võõrsil hääbuma eesti kirjandus, kujutav kunst ja muusika, siis läheb paratamatule hävingule vastu ka eesti rahvas. Ärgem unustagem praegust traagilist olukorda meie kodumaal. Seal juuritakse sotsialistliku sisu ja rahvusliku vormi sildi all halastamatu järjekindlusega välja eesti omakultuuri. See tõsiasi paneb meile – pagulastele omad kohustused.“
Füüsilise kodumaa kaotanud põgenikud seadsid endale ülesandeks hoida elus vaimset kodumaad – kogu rahva loova intelligentsi tööd – eesti kultuuri. Tõsi, omariikluse taastamiseni elasid vaevalt pooled sõjapagulased, kuid võõrsil alalhoitud eestlus kujunes sellele oluliseks aluseks.
Taasiseseisvunud Eesti riigis on välis-eesti kirjandusest ja muusikast saanud lühikese ajaga meie kunstikultuuri lahutamatu osa. On kahetsusväärne, et nüüdseks pea kahe kümnendi jooksul ei ole me suutnud samavõrd väärtustada paguluses loodud kujutavkunsti. Eesti kunstnike tegevuse kohta võõrsil napib siiani süstematiseeritud infot, veel enam, pagulaskunsti teemat ei käsitleta ka kunstiajaloo stuudiumi raames.
Selle taustal oli Vaal galerii ettepanek hakata toimetama pagulaskunsti alast rubriiki mulle kui Tartu Ülikoolis kunstiajalugu õppivale tudengile äärmiselt intrigeeriv. Iga nädala alguses uue artikli võrra täieneva rubriigi eesmärk on aidata täita tühimikku meie kunsti lähiloos. Allikateks on kättesaadavad arhiivid Eestis, aga samuti galerii kunstimatkadel Rootsi, Kanadasse jm kaasmaalaste poolt lahkelt pakutud väljalõiked, tähelepanekud, üleskirjutused jms kultuurkiht. Pean galerii algatust igati kiiduväärseks, seda enam, et põhjalikum kunstiteaduslik uurimine on selles vallas jäänud siiani tagasihoidlikuks.
Tänaseks on galerii kodulehel (
www.vaal.ee) lugeda esimene valik 1940ndatest, sh mitu põhjalikumat käsitlust 1946. a Stockholmis Liljevalchsi kunstisaalides toimunud näitusest (faktitäpsuse huvides olgu öeldud, et see oli eesti ja läti kunsti ühisnäitus), mida loetakse võõrsile paisatud kunstnike esimeseks etteasteks. Juba ilmunud artiklite autorite hulgas on Endel Kõks, Lilli Kaelas, Rain Rebas, Hanno Kompus, Paul Reets, avaldamist ootavad Ilmar Laabani, Juhan Viidangu, Harri Asi, Ivo Iliste, Hellar Grabbi jt artiklid. Arusaadavalt ei saanud paguluses ükski eestikeelne leht endale lubada palgalist kunstitoimetajat, seetõttu on autoriteks sageli kirjanikud, kirjanduskriitikud, kolleegid kunstirahva seast jt vaimunimesed, mis teeb need kirjutised veelgi huvipakkuvamateks, sisaldades head ja nauditavat mõttevoolu. Vaal kui Eesti vanim järjepidevalt tegutsenud eragalerii (asutatud 1990) näeb alustatud rubriigiga tegevust mitmeks aastaks, kavas on koondatavat ainest tutvustada ka muudes kanalites peale interneti ja ergutada teisigi kultuuriloo huvilisi koostööle. Soovijaile olgu lisatud, et galerii poole saab pöörduda e-posti aadressil või telefonil +372 6810 871.
Õnneks võib tõdeda, et ka meie kunstiteadus on viimasel ajal toimekam. 2007. aastal käivitus Eesti Kunstimuuseumi, Tartu Kunstimuuseumi ja Kunstiühingu „Pallas“ ühisprojekt „Eesti kunst paguluses“, mis tipneb näitusega 2010. aastal. Olgugi, et uurimisprogrammiga on jäädud hilja peale, vähendab see natukenegi võlakoormat nende väliseesti kunstnike ees, kelle tööd pole seni leidnud kohta Eesti muuseumide püsiekspositsioonides või muud väärilist tunnustust.
