See artikkel on trükitud:
https://www.eesti.ca/roy-strider-murgitatud-pold-ja-kummalised-ametnikudlisatud-pollumajandusameti-kommentaar/article37721
Roy Strider: Mürgitatud põld ja kummalised ametnikudLisatud põllumajandusameti kommentaar!
27 Oct 2012 EWR Online
 - pics/2012/10/37721_002.jpg
Roy Strider, kirjamees

 - pics/2012/10/37721_001_t.jpg
Suurpõllumeeste ja taimemürkide saaga on saanud täiendust põllumajandusameti juhtumiga. Või mis juhtum see ikka on, ilmsesti on tegemist nüüd juhtumuste seeriaga, mille lõpp täiesti teadmata.

Aga alustan algusest ning sellest, et peale Päevalehes ja veel siin-seal ilmunud kirjeldust sain ametliku kutse ülekuulamisele.

Mu kodu naaberpõllule valel ajal ja viisil pihustatud taimekaitsevahendi ning minu nurina tõttu oli ilmunud meedias artikleid. Ja ma olin tol mürgitamise päeval helistanud põllumajandusameti Põlva osakonda, kurtmise eesmärgil.

Niisiis helistati mulle põllumajandusametist ning öeldi, et peagi saabub ka kirjalik kutse. Ja et kas ma saan sõita 19. oktoobril Sakku ülekuulamisele. Kuna tegemist oli minu jaoks tähtsa asjaga, siis ütlesin pikemalt mõtlemata, et saan ikka. Ja peagi tuli ka tähitud kiri, kutse. Ärkasin tol hommikul kell 5 üles, kella kuue paiku panin autole hääled sisse, kell üheksa olin juba riigikogus koosolekul, kell 10. 30 Peetri põhikoolis loengut andmas ja kell 13 Põllumajandusametis Sakus.

Uksele tuli helistamise peale vastu kena noorepoolne neiu, kellel oli kõrvas nööp või nööpi imiteeriv kõrvarõngas. „Tere, mina olengi inspektor, kes teid üle kuulab,“ seletas neid ja juhatas mulle vastutulelikult, kus tualettruum asub. „Vaat, kui sümpaatne personal on Põllumajandusametis,“ mõtlesin WCs vett tõmmates ja kõndisin siis heas tujus ja täitsa reipana mööda koridore tolle ohvitseri või inspektori sabas mingisse kabinetti. Kabinetis oli juba ülekuulatava jaoks tool, kaks klaasi, kaks pudelit vett ja neiu töötõend koos mingi A4 formaadis paberiga ülekuulatava nina ette valmis pandud.

„See on minu töötõend,“ seletas neiu.

„Mhmh, jaa. Jaa-jaa,“ kiitsin takka. Kuidagi kohmetu õhkkond tekkis. Aga siis avanes kabineti uks ning sisse tüüris veel üks daam, kes samuti kuskilt samasuguse töötõendi haaras ja selle mulle silme ette sättis. Siis pidin mina andma enda isikuttõendava dokumendi, millega tekkis väikene segadus – öeldi, et see ei sobi. Olin just tolle passiga käinud hommikul riigikogus, aga põllumajandusamet ütles, et ma pean andma Eesti kodakondsust kinnitava dokumendi ja vanem seltsimees (daam) noomis mind veidi ebakindlal häälel ja ütles, et kahte kodakondsust inimesel olla ei tohi. Et see on keelatud. Ja muidugi mina andsin siis Eesti Vabariigi juhiload ja kahetsesin, et selline keelatud lugu on juhtunud.

Katsetasin kantseliidiga

Siis noorem daam ütles, et vanem daam on tema kolleeg ja on abiks ülekuulamise juures. Ja mina pidin läbi lugema ülekuulamise manuaali või õpetusteksti, kus oli hoiatus, et kui räägin valskust, siis tuleb kriminaalkaristus, ja et lähedaste vastu tunnistamisest võin keelduda, ja veel mingeid asju, mis mul enam täpselt meeles polegi. Igatahes midagi mulle olulist seal esmapilgul polnud, eriti arvestades, et mul ka plaanis midagi varjata polnud.

Noh, läkski siis ülekuulamine lahti. Esimesed paar küsimust küsiski noorem inspektor. Siis aga hakkas vanem seltsimees resoluutsel toonil ise ülekuulamist üle võtma ning mulle tundub, et kokku küsis selle kahetunnise ülekuulamise jooksul noor inspektor minult vast vaid kümme lauset. Kogu suhtlus käiski kokkuvõttes vaid vanema seltsimehega.

Ega midagi keerulist algselt polnudki. Pidin esmalt andma omapoolse seletuse. Kuna kabinetile lasus ametlik õhkkond, mõtlesin naljaviluks katsetada sellise ametlikus toonis kantseliidiga ning kirjeldasin mürgitamise päeval toimunut võimalikult lühidalt, konkreetselt ja ametlikus keeles. Vanem seltsimees stenografeeris kõik arvutisse üles, vanema inimese kohta üpris ladusalt, koperdades vaid inglisekeelsete terminite ja nimedega. Aga ta oli täitsa tubli arvutikasutaja või trükkija.

Siis sai viimaks (võib-olla 45 minuti möödudes) minu monoloog otsa.

Eestis on suhteliselt hea olla ülekuulatav


Lõpetasin selle veel kuidagi nõnda, et „lisaks tunnistusele avaldan protesti Eesti Vabariigis kehtiva inimvaenuliku ja sotsiaalselt ebaõiglase süsteemi vastu, mis sunnib tunnistajaid oma kuludega sõitma kohustuslikus korras sadade kilomeetrite kaugusele väikesesse asulasse“. Ja seletasin sinna veel vabas vormis juurde, et selline jabur süsteem ning selle äramärkimine pole mitte minu isiklik pretensioon, vaid ma mõtlen vanainimestele ja maainimestele, kes peaksid kusagilt Läti piiriküladest 4-5 bussiga Sakku seigeldes varuma mitmeid päevi aega ja kust nad üldse selle raha võtma peaksid, et tulla tunnistusi andma? Seepeale läksid naised näost jälle ära ja ajasid mingit kantseleikeeles mokaloba vastu, et nii on ette nähtud ja kogu moos.

Siis algasid täpsustavad küsimused, millest osa oli juba mu monoloogis sisalduva info tõttu ära langenud ja millest ülejäänud tundusid mulle algul veidi veidrad, kuid panin selle enda kogenematuse süüks. Ega ma polnud ju varem üheski põllumajandusametis ülekuulamisel käinud. Viimati kuulati mind üle 2010. aastal kusagil Lacandoni džunglis asuvas roigashütis mustade maskide taha varjuvate kolme tzotzili hõimu indiaanlase poolt zapatistide autonoomses (sõja) tsoonis La Realidad caracoli väravapiirkonnas.

Siis võttis konarlikuks hispaania keeles kulgenud üliaeglases tempos ülekuulamine aega 5,5 tundi, õhutemperatuur oli üle 40 kraadi ja üldse oli väga niiske, palav, ja juua ei antud vist meelega midagi. Ainult põlevat lambipirni suunati vahepeal näkku ja indiaanlased küsisid mitukümmend korda, et milline USA osariik on ikkagi Estonia. Euroopast polnud nad midagi kuulnud, aga seda ei saanud neile ka ette heita. „On alles vedamine,“ mõlgutasin toda aega meenutades Sakus tooli peal jalga kõlgutades. „Ikka hea on olla Eestis ülekuulamisel!“

Aga siis muutusid küsimused päris imelikuks. Et mis värvi oli ikkagi traktor, mis põllul sõitis. Ja milline mürgimahuti täpselt seal oli. Mis oli traktoristi nimi?

„Ma ei tea, mis tema nimi oli, ta ei öelnud, isegi kui küsisin,“ seletasin. „Ma ei mäleta, mis värvi traktor oli, võibolla sinine, aga võibolla roheline. Nii palju on tegemist kogu aeg olnud, pean fotode pealt vaatama.“

Aga edasi olid ikka küsimused minu meelest sellise mõttega, et äkki ma olen kogu tolle mürgitamisloo välja mõelnud. Et kas mulle ikka ei tundu, et äkki ikka ei toimunud mürgitamist?

No näiteks küsisin, et miks ma Sakku pidin sõitma. Et kas kõik tunnistajad peavad siis üle Eesti Sakku sõitma. „Jah,“ oli vastus. „Kui on algatatud üldmenetlus, siis peavad kõik siia sõitma.“ „Oma kulu ja kirjadega, oma raha ja aega kulutades,“ imestasin. „Jah, ise te ju olete tekitanud selle olukorra,“ seletati mulle rangelt. „Seadus on seadus! Ainult kiirmenetluse puhul ei pea sõitma“.

„Aga miks algatati just ülemenetlus?“ uurisin ikka.

„Üldmenetlus algatatakse siis, kui ütlustes on vastuolusid,“ seletas vanem seltsimees.

„Aga kas te olete siis vastaspoole üle kuulanud ja on olnud vastuolusid?“ pärisin.

„Ei ole veel üle kuulanud.“

„Aga kuidas te siis üldse saate arvata, et on vastuolusid?“ imestasin.

„No meie inspektor käis koha peal, nagu te teate!“

„Aga kas siis inspektori jutus on minu poolt antud infoga võrreldes vastuolusid?“ küsisin jälle.

„Ei ... ole.“ ütles vanem seltsimees.

„Aga miks te siis üldmenetluse algatasite? Ja mille põhjal te selle tegelikult algatasite? Kas sellepärast, et asi läks ajakirjandusse?“

Naised vaatasid üksteisele natukene imelike nägudega otsa, vahetasid pilke, ja vanem seltsimees teatas: „No ei, mitte selle pärast. Te ju helistasite ka, ikka ... kaks asja kokku, jah.“

„Nojah, aga ma ei saa siis arugi, et kas te oma inspektorit sugugi ei usalda? Ta ju käis kohal ning tegi pilte põllust, kus taimed õitsesid... mis vasturääkivust siin üldse olla saab minu jutuga?“ imestasin jälle.

Suunavad küsimused


Vastuseks vaikus. Siis jätkus ülekuulamine endist viisi, nagu vahepealset juttu poleks olnudki. Ja ikka järjest imelikumalt. No mingil hetkel pidin vaatama neid inspektori tehtud fotosid ja tunnistama, et kas need fotod on tehtud samal põllul või ei. Päris raske oli mitme foto puhul seda kinnitada, kuna enamaltjaolt oli fotodel lihtsalt kõrred ja õitsevad taimed. Aga paari pildiservas oleva detaili tõttu (naabrite hooned jmt) tundsin ikka põllud ära.

Küsimused muutusid järjest, õige oleks öelda vist, suunavamaks. Ja ühel hetkel oli täitsa ilmne, et mulle avaldatakse vanema seltsimehe poolt psühholoogilist survet ning otseselt üritatakse mind kui tunnistajat mõjutada. Vahepeal käis vanem seltsimees kuskil pikalt ära, tagasi tulles ütles, et oli rääkinud oma ülemusega. Ja siis läks ikka õige huvitavaks asi.

Ülekuulamine muutus justkui vestluseks, aga see polnudki vestlus, vaid hoopis minu õpetamine ja noomimine. Pooleteisetunnist tihedat juttu on siia keeruline (ja veel mälu järgi) detailses jorus kirja panna, aga toon ositi välja võimalikult tsitaadilähedased olulisemad laused ja väited, mida vanem seltsimees mulle esitas.

Küsimus: Kust pärineb minu info selle kohta, et põllumajandusmürgid on keskkonnale ja tervisele kahjulikud?
Vastus: suhtlesin enne meediasse minekut pikalt Maaülikooli vastava eriala teadlastega, töötasin läbi mahuka uurimismaterjali, esitasin ainult teadlaste poolt antud fakte.

Vanema seltsimehe õpetus: Maaülikooli teadlaste uuringud ja jutt on jama. Neil pole seal isegi kateedrit, on ainult mingisugune i...ii....iiiiii.....instituut! Professor Anne Luik pole üldse mingi tõsiseltvõetav professor. Tema uurimustöö on kõik pärit ainult internetist, see pole üldse mingi uurimustöö. Internetis on leiduv info taimekaitsevahendite kahjulikkusest on vale.

Küsimus: Kust olen saanud ajakirjanduses minu poolt esitatud info, et Hispaanias ja Saksamaal on põhjavesi ulatuslikult reostatud glüfosaatidega (Roundupi jmt herbitsiidide peamine toimeaine). Vastus: Maaülikooli teadlastelt.
Vanema seltsimehe õpetus: Eestis pole ükski uuring näidanud glüfosaadi esinemist põhjavees. Seega on selle kasutamine siin ohutu. Maaülikooli teadlased ajavad jama.

Minu protest: Kuid glüfosaati pritsitakse siin ju üha kasvavas tempos suurtes kogustes. Kui seda tõesti hetkel ei ole leitud, siis on vaid aja küsimus, millal see samamoodi põhjavette jõuab. Sest mujal Euroopas on nii ju juhtunud.
Vanema seltsimehe vihane vastus: Glüfosaat ei jõua Eestis kunagi põhjavette, kuna see laguneb täielikult.

Minu protest: kuid absoluutselt ei lagune ju, see jääb meie keskkonda, täpselt nagu DDT!
Vanema seltsimehe vastus: Kust te võtate, et ei lagune? Minu vastus: Ma tuginen Maaülikooli teadlaste uuringutele.

Vanema seltsimehe vastus: Maaülikooli teadlased valetavad, nad ei tea sellest kõigest midagi. Meil on nendega kogu aeg probleeme.

Küsimus: Kas ma ei arva, et minu tegevus on ohtlik?
Minu küsimus: Mis mõttes ohtlik?

Vanem seltsimees: On väga ohtlik riigile, kui keegi hakkab ajakirjanduses rääkima sellist juttu. Võib juhtuda, et inimesed jäävadki sellist võhiklikku juttu uskuma, mida selline inimene räägib. See on väga halb.

Minu vastus: kuid ma ei räägi võhiklikku juttu, ma tuginen teadlaste arvamusele, lisaks üldisele huvile, kõigi inimeste huvi on elada puhtas ja tervislikus keskkonnas. See pole absoluutselt minu isiklik probleem, see on kogu Eesti probleem, see on globaalne probleem.

Vanem seltsimees: teie tegevus on ohtlik. Teie ärge enam tegelege globaalsete asjadega! Pole vaja!

Ei kangele kodukeemiale!

Soovitus vanemalt seltsimehelt muutunud, emalikus toonis: Miks te ei võiks lihtsalt neid maid, põldusid oma kodu lähedalt ära osta ja järgi jätta oma tegevust? Mis see teie asi on, mis mujal maailmas toimub?

Minu mõnevõrra šokeeritud seletus: olen tegelikult püüdnud neid maid isegi osta, kuid inimesed ei taha põllumaad müüa, kuna nende harimine mürgitamise abil toob päris hästi raha sisse... ja see pole minu isiklik probleem, nagu ütlesin. See on globaalne probleem, see pole minu isiklik mure.
Vanem seltsimees: no kui te maid ära ei saa osta, kolige siis mujale, laske inimestel tööd teha!
Mina: ei, ma ei koli mujale. Ma ei takista kellelgi töö tegemist, ma takistan keskkonna mürgitamist, kahjustamist.

Vanem seltsimees: no kuulge! Te ei lase inimestel tööd teha! Te olete kokku juba kolm korda põllumajandusametisse helistanud?!?!!
Mina: no ja mis siis? Kuidas ma siis ebaseaduslikust mürgitamisest teatama peaksin, kui mitte helistades? Ma jätkan teatamist, kui toimub seaduserikkumine. See on globaalne probleem.

Vanem seltsimees endiselt: KOLM KORDA!!! Kas te annate endale aru, et kui põldu on alati niimoodi haritud, kuidas teile toit lauale jõuab? Kui te nii väga mürke kardate, siis miks te kasutate nõudepesuvahendit? Miks te kasutate kanget kodukeemiat? Miks te puhastate oma WC-potti mürgise vahendiga?!

Mina arusaamatuses: Aga ma ei kasuta ju kanget kodukeemiat! Ma pesen nõusid spetsiaalse, sidrunimahlal põhineva ökovahendiga. Ma puhastan WC-potti Coca-Colaga!

Vanem seltsimees: Teate, ma võin teile kinnitada, et tänapäevased taimekaitsevahendid on täiesti ohutud. See polegi võimalik, et nad oleksid ohtlikud. Siis oleksid nad juba ammu ära keelatud!
Mina: Aga mitmes Euroopa riigis ongi Roundup ära keelatud!

Vanem seltsimees: Ei ole! Kust te võtate sellist asja? Kust te võtate? Mis riigid need on sellised? Holland, Belgia jne, kasutavad järjest rohkem glüfosaate! Järjest rohkem! Kui teaksite, kui vähe nendega võrreldes Eestis kasutatakse glüfosaate, siis saaksite aru, kui puhas on meie loodus. Kui palju metsa meil on!

Mina: On küll keelatud, ja see, et kuskil tehakse veel rohkem või suuremat kahju, pole mingi õigustus sellele, et meie ka peame tegema. Tänapäevased põllumajandusmürgid on palju kahjulikumad, kui vanemad mürgid!

Vanem seltsimees: ei ole! Kust te võtate seda? See on vale. Ei ole! Ma olen 35 aastat töötanud selles süsteemis, kui te vaid teaksite, mida esimese Eesti Vabariigi ajal kasutati! Arseeni, elavhõbeda baasil mürke! Need olid kahjulikud! Tänapäevased mürgid on täiesti ohutud! Kas teate, kui palju dokumentatsiooni tuleb iga mürgiga kaasa? Isegi nende mürkide tootjad, suured ettevõtted on lausa protestinud selle vastu, et nii palju katseid tuleb teha, nii palju dokumentatsiooni koostada!

Aga näete, Euroopa Liit nõuab! Nii paksud kaustad! (näitab näppudega, kui paksud). Kas te teate, et kui taimekaitsevahendeid mitte kasutada, siis tekib õhku nii palju lämmastikku kõdunevatest lehtedest ja taimedest, et loodus hakkab hävinema. Liigid surevad välja, kui taimekaitsevahendeid ei kasutata! Kas olete näinud metsa ääres kassikäppa? Kas olete? Ei ole! Sest miks? Sest metsas ei kasutata taimekaitsevahendeid! Mulda tuleb kogu aeg sügavalt ümber pöörata, künda, sinna taimekaitsevahendeid pihustada, sest muidu hakkab loodus kaduma. Liigid hakkavad hävinema!

Erapoolik ja kallutatud ametkond

Mina: ei tule. Tuleb viljeleda permakultuuri ja orgaanilist põllumajandust. Mürgitamine on väga kahjulik!

Vanem seltsimees: Kust te võtate, et mürgitamine on kahjulik? Kas te teate, mis juhtub siis, kui kõik hakkavad mahedalt kasvatama? Kas te teate? Siis tuleb Eestis suur näljahäda! Siis peame me hakkama Venemaalt vilja ostma! kas te seda tahate???

Mina: ei tule näljahäda, permakultuuriga saab just kõike kasvatada paremini.

Vanem seltsimees: Permakultuuriga ei saa kombainiga vilja koristadagi! Saaki ei saa koristada! Tuleb küll näljahäda! Mis siis saab, kui üleüldse ikaldus tuleb? Mida te siis ütlete? Mürgitamata ei saa vilja kasvatada! Kas mäletate paarkümmend aastat tagasi Eestimaad, kui kõik kasvatasid mahedalt, kui mürke polnud veel kahjuks saada? Kas mäletate, millised olid põllud? Kõik olid karvased, ohakad venisid pikaks, kõik põllud olid nagu vatti täis! Kas tahate tagasi neid aegu? Kas tahate? Glüfosaat on täiesti ohutu, kas teate, kuidas see toimib? See läheb taime sisse ja lõhub fotosünteesi. See on kõik, mida ta teeb, mitte midagi muud. Taim läheb pruuniks ja sureb ära!

Mina: aga see on mürk, mis jääb keskkonda, see on inimesele kahjulik!
Vanem seltsimees: Ei ole! Kuidas see saab olla inimesele kahjulik? Kas Anne Luik on teile jälle seda rääkinud? Inimesel ei ole ju fotosünteesi!
Mina: Kuidas ei ole fotosünteesi?
Vanem seltsimees: Ei ole jah! Kas teie toodate klorofülli? Näidake mulle, kas teie toodate klorofülli?
Mina: mismõttes, et kas mina toodan klorofülli?
Vanem seltsimees: No vot!

Mina: see pole hea, mida te räägite. Loodus ja inimesed peavad elama harmoonias. Kõike saab kasvatada ning mingit näljahäda ei tule. Intensiivpõllumajandus on röövpõllumajandus, see tuleks lõpetada.

Vanem seltsimees: Inimesed ei taha sellist juttu kuulda. Kuidas te kujutate ette, et kõik inimesed lähevad linnadest maale ja hakkavad toitu kasvatama? Mis siis meie elust saab? Mis siis linnadest saab? Inimestele pole seda vaja, see ei huvita kedagi. Inimesi huvitab see, et saaks lihtsalt ja mugavalt hakkama. Inimesele on see kõige tähtsam!

Mina: inimesele ei ole kõige tähtsam mugavus. Inimesele on kõige tähtsam eneseteostus ja harmoonia!

Vanem seltsimees: See on ohtlik, mida te räägite.

Mina: teate mis, teie ametkond on erapoolik ja kallutatud! Te peate olema erapooletud ja menetlema uurimist nii, et seaduserikkumise eest oleks võimalik karistada. Ma ei saa enam üldse aru, mida te siin teete?! Te ju kaitsete intensiivpõllumajandust ja mõjutate tunnistajat!

Vanem seltsimees: aga meie peamegi ju põllumajandust kaitsma, me oleme ju põllumajandusamet! Kas teil ei oleks endal lihtsam elada, kui lõpetaksite oma sellise tegevuse ja laseksite inimestel normaalselt tööd teha. Kellele on seda vaja? Teie asi ei ole globaalsed asjad, elage rahulikult oma elu?

Sellepeale panin tõusin püsti, lõin käes olnud pastaka plaksuga lauale, vaatasin mõlemale naisele silma ja ütlesin: EI!

Lisaks rääkis vanem seltsimees veel väga palju muud. Näiteks põhjendas ta mulle, miks on kaotatud põllumajandusministri määrusest ära mürkide külvamise puhvertsoon töötavatele inimestele. Ta ütles, et seda pole tehtud mitte põllumajandustootjate, suurtootjate lobby ja kilekotitäie raha pärast, vaid et määrus oli ajale jalgu jäänud, kuna põldudel enam töötavaid inimesi esiteks ei ole, kõike tehakse masinastega.

Ja teiseks, määrus oli vanast ajast, kus kõik maad kuulusid riigile. Nüüd kuuluvad kõik maad eraisikutele ja firmadele ja seda ei tohi keegi öelda, mida nemad oma maal teha võivad või ei või. Igaühel peab olema õigus taimekaitsevahendeid külvata, see on vaba kapitalistlik ühiskond, ega me enam vene ajal ei ela.

Vot täpselt nii mulle kinnitatigi riiki esindavast ametiasutusest. Küllap oli juba ainuüksi selle määruse kohta küsimine jälle "ohtlik". Vanem seltsimees rõhutas ka veel korduvalt, et kui ma kaeban mürkide külvamise peale oma naaberkrundil, siis ma peaksin hakkama kaebama ka grillihaisu, lõkkesuitsu, raadiokuulamise jmt peale naabrite juures, kuna "see on üks ja sama asi".

Uurimine algatati Päevalehes avaldatu põhjal

Möödunud oli kaks tundi, ma olin justkui ajamasinasse sattunud. Olin ka vanema seltsimehe käest teada saanud, et meedias konkreetse mürgitamisejuhtumi kohta ilmunud artiklite ajal oli tema kõrvalkabinetis töötav Põllumajandusameti töötaja Rain XXXXXX postitanud Facebookis asuvale Roy Strideri fännilehele taimekaitsevahendite kasutamist õigustavaid arvamusi. Olin jooksvalt vanema seltsimehe üha imelikumat juttu ja väiteid jooksvalt konspekteerinud laual olnud paberile.

Tahtsin seda lahkudes kaasa võtta, kuid vanem seltsimees ütles, et seda ma teha ei tohi. Et täissoditud paberi peal on PRIA maakaardi kujutis ning et see seetõttu on minu toimiku osa. Siis pidin üle lugema protokolli (kuhu vanema seltsimehe psühholoogilist mõjutustegevust ja agitatsiooni muidugi kirja pandud polnud, oli vaid minu ülekuulamise alguses peetud napp monoloog).

Protokolli esimene lause oli, et uurimine on algatatud Päevalehes ilmunud artikli põhjal. Telefonikõnet polnud üldse mainitud, seega tegin järelduse, et uurimise algatamiseks oli ainsaks põhjuseks siiski vaid asjaolu, et asi läks nö suure kella külge. Lisaks täpsustan, et vahepeal teatas vanem seltsimees minu küsimiste peale ka, et siiski on ette nähtud ka üldmenetluses see, et tunnistajad võivad taotleda ülekuulamise läbiviimist nende kodujärgses maakonnas. Aga mina ei olnud seda nõudnud (kuna ma seda ei teadnud, ning keegi mulle seda ei teatanud). Info sellise võimaluse kohta tuli üsna ilmselt üllatusena ka uurijatele endile.

Põllumajandusameti toimingud


Põllumajandusamet asub Sakus. Ameti postiaadress on Teaduse 2, Saku, 75501 Harjumaa. Oma ülesannete täitmisel esindab amet riiki. Amet teeb oma tegevusvaldkonnas ja pädevuse piires järgmisi toiminguid:

1) täidab pädeva asutuse ülesandeid, kavandab ja teostab riiklikku järelevalvet ning viib läbi haldusmenetlust;

2) kohaldab riiklikku sundi seaduses ettenähtud alustel ja ulatuses ning menetleb väärtegusid;

3) koostab ameti organisatsioonipõhise arengukava, selle iga-aastase tegevuskava ja mitmeaastase riikliku kontrollikava ning viib need ellu, osaleb valdkondliku arengukava või rahvusvahelise arengudokumendi koostamisel;

4) kogub, analüüsib ja säilitab andmeid riikliku järelevalve ja väärtegude kohtuvälise menetlemise kohta;

5) teeb ettepaneku õigusakti väljatöötamise või muutmise kohta ning annab arvamuse õigusakti eelnõu kohta;

6) peab vastutava või volitatud töötlejana andmekogu;

7) täidab Euroopa Komisjoni otsusega maaelu arengu toetamiseks heaks kiidetud arengukava, ühise põllumajanduspoliitika ning maaelu ja põllumajandusturu korraldamise riiklike abinõude rakendamiseks vajalikke ülesandeid;

8) teeb koostööd teise valitsusasutuse, valitsusasutuse hallatava riigiasutuse, kohaliku omavalitsusüksuse, erialaliidu ja ühendusega ning välisriigi asjakohase ametiasutuse ja rahvusvahelise organisatsiooniga;

9) osaleb oma tegevusvaldkonnaga seotud Euroopa Liidu otsustusprotsessis ja tema asutuse ning rahvusvahelise organisatsiooni töös, töötab välja Euroopa Liidu otsustusprotsessis osalemiseks vajaliku seisukoha projekti ning esitab asjakohase aruande ja teabe;

10) täidab õigusaktiga, välislepingu või ametkondliku välislepinguga pandud ülesandeid.

Ülekuulamise kirjeldus on kirja pandud minu poolt mälu järgi, koondades olulisemaid ütlusi ning püüdes säilitada tsitaaditruudust. Vastutan kirjapandu üldise autentsuse eest.

Sekkub põllumajandusministeerium


Hetk tagasi (22.10 esmaspäev) helistati mulle Põllumajandusministeeriumist. See oli üks tore noor daam, kes ütles, et ta on ministeeriumi pressiesindaja. Ja et mina olen postitanud Facebooki põllumajandusametis toimunud ülekuulamise kirjelduse ja et seda olla nõnda palju kuidagi jagatud internetis või midagi sellist, et nüüd ministeerium lihtsalt peab reageerima.

Ausalt öelda, ehmusin. Kas siis see kena vanem daam, kes ehk pisut emalikult mulle õpetusi andis, saab pragada? Või veel hullem - lastakse lahti? Seda ma küll ei tahaks.

No siis kõnelesin omalt poolt pikalt, et vanem daam käitus küll ametnikuna veidi loominguliselt ja minu jaoks üllatavalt, aga tuleb vaadata ka konteksti ja ajastut, kust töötajad pärinevad jne. Ja et tuleb püüda mõista, mitte hukka mõista. Ma loodan, et sellest oli mingit kasu ja vanem daam saab säilitada eneseväärikuse ning ikka õigel ettenähtud ajal näiteks pensionile minna vmt.

Mis seal siis veel oli... Sain veelkord ära rääkida, et süsteem, mis kutsub tunnistajaid ülekuulamisele Sakku ning teatab pika pinnimise peale alles lootusetult hilja, et teoreetiliselt võib tunnistaja tegelikult ikkagi taotleda ka ülekuulamist oma kodumaakonnas, et see korraldus on halb.

Põllumajandusministeeriumiametnik uuris veel, et kui tõene on minu poolt Facebooki postitatud ülekuulamise kirjeldus. Ütlesin ikka, et mälu järgi kirjutatud, aga et mul pole kehv mälu ja et kirjeldus on seetõttu minu arvates üldjoontes adekvaatne.

Ja veel. Mul on hästi hea meel, et sain veelkord (ja vist päris õigele inimesele, kes tegeleb avalike suhetega seal kusagil) ära rääkida mõtte, et oleks hädasti vaja korraldada avalik seminar või ümarlaud intensiivpõllumajanduse, mahepõllumajanduse, taimekaitsevahendite, inimeste ja looduse kaitsmise vahendite jmt kasutamisest, ja millel osaleksid põllumajandusamet, vabakond, kodanikkond, mahetootjad, mittemahetootjad, meedia ja need Maaülikooli teadlased, kes justkui pidada pidevalt ainult valetama.

Seminar ja seal väideldav või arutletav temaatika oleks nii põllumeestele, ametnikele kui kodanikele kindlasti huvitav ja aitaks adekvaatset infot saada ja võibolla ka omavahel milleski kokkuleppele jõuda. Ametnik arvas, et see on hea mõte ja ütles, et kirjutas idee üles.

Hoidkem siis pöialt, et seminar tuleb ja ülekuulajatädile liigselt paha ei tehta!
[b]
*Põllumajandusameti kommentaar:
[/b]

Olgu Roy Strideri kirjatükis kunsti huvides ilukirjanduslikke täiendusi või mitte, on meil väga kahju, et suhtlus põllumajandusametiga negatiivse kogemuse andis. On tõsi, et Roy Striderile pakuti vestluse toimumise kohaks põllumajandusameti Saku aadressi, kuna ta oli ise kinnitanud, et Tallinnasse on muudel põhjustel ka vaja tulla. Tõsi on, et kodanikul on õigus vestluse toimumise paigaks taotleda ka kodule lähemat kohta, kuid kuna Roy Strider kinnitas pakutud võimalus sobivust, muid lahendusi ei pakutud.

Roy Strideri kirjatükis kirjeldatu kindlasti õigustatud ei ole ning toodud väiteid kontrollitakse. Põllumajandusamet teeb endast oleneva, et meie ametnikud oleksid suhtlemisel professionaalsed.

Põllumajandusamet vabandab Roy Striderile osaks saanud negatiivse kogemuse pärast.
Märkmed: