Rõtov: peatagem väljaränne! Äripäev 2013
Inimesed | 30 Oct 2014  | EWR OnlineEWR
Rõtov: peatagem väljaränne!
11 september 2013,
Viimase kuue aasta jooksul on Eesti väljarände saldo vähemalt 50 000. Mullu vähenes Eesti rahvaarv ametliku statistika järgi 8007 inimese võrra. Mulle tunduvad need numbrid on sedavõrd dramaatilised, et iga endast lugu pidav poliitilise jõu jaoks peaks väljarände peatamine olema prioriteet, kirjutab Äripäeva peadirektor Igor Rõtov.

Sirvisin läbi erakondade ja tipp-poliitikute valimiste eel uuendatud seisukohad ja avastasin ehmatusega, et väljarännet kas ei puudutata üldse või tehakse seda vabandavalt ja vilksamisi. Näiteks president Toomas Hendrik Ilves jättis esmaspäeval riigikogule peetud kõnes teema üldse markeerimata. Kohalike valimiste eel lubatakse meile küll pudrumägesid, aga kõige tähtsamale küsimusele vastust ei otsita.

Põhjatu WC-pott. Demograafiaprobleemi teadvustamine on olnud kõrbes hüüdjaks hääleks jäänud intellektuaalide pärusmaa. Tuntuim teemakäsitus on ehk Rein Taagepera 2005 Eesti Päevaleheles ilmunud artikkel “Demograafiline vetsupott”, mis tekitas omal ajal suurt elevust, aga jäi järelmiteta. Kui artikkel rääkis väikest sündivust analüüsides negatiivsest iibest, siis praeguseks on sellele lisandunud massiline väljaränne.Taagepera metafoori edasi arendades: WC-potil pole mitte topeltpõhi, vaid see on üldse põhjatu. Meie ühiskondlik eliit peidab selles küsimuses pead üha sügavamale liiva alla.


Väljaränne on muutumas ka otseselt majanduslikuks probleemiks. Seda on vähemalt väljaspool Eestit teadvustatud. Näiteks SEB panga Stockholmi kontori Balti majanduse ülevaates nimetati Eesti majanduse suurimaks mureks just väljarännet ning reitinguagentuur Moody’s, mis jättis hiljuti Eesti riigireitingu muutmata, tõstis samuti väljarände riskifaktoriks number üks. Kuidas aga kavatseb väljarännet piirata valitsus või istungeid alustanud riigikogu? Paistab, et mitte kuidagi. Viimane avalik algatus “Talendid koju” on jäänud aastasse 2010.


Oleme ennast lohutanud, et võrreldes põhjasõja-järgse ajaga on meid ikkagi palju rohkem ning ajaloolises plaanis olevat tegu üsna tühise numbriga. Aga kas oleme endale teadvustanud, et Eestist on lühikese ajaga lahkunud umbes 10% tööealisest elanikkonnast? Riik on ilma jäänud 50 00 maksumaksjast ja igal siseturul tegutseval ettevõtjal on samavõrra vähem toodete ja teenuste tarbijaid. Igal alustaval ettevõttel on järjest väiksem valik leida endale sobivat tööjõudu.


Väljarännet on püütud ka esitada paratamatusena, et täiskasvanuks saanud beebibuumipõlvkond ei siirdu riigist välja mitte niivõrd majanduslikel põhjustel, kuivõrd seiklushimust ja eneseteostusvajadusest. Kohe-kohe saavad nad kogemuse kätte ja tulevad koju tagasi. Selline soovunelm pole paraku reaalsusega seotud. Matemaatik Olev Vaher on välja arvutanud, et praeguste sisendite juures suureneb väljarände saldo progresseeruvalt lähiaastatel üle 20 000 aastas. Ehk aastaks 2020 on meid veel 100 000 võrra vähem (vt Eesti Ekspress 07.03.2013). Olukord on palju süngem, kui Rein Taagepera aastal 2005 kirjeldas.


Teiseks püüavad oponendid meid rahustada väitega, et väljarändajate hulgas on eeskätt vähe haritud seltskond, kes niikuinii endale kodumaal rakendust ei leia. Vaidlen vastu, emigreerumise otsus nõuab juba iseenesest üksjagu ettevõtlikkust, millest me nüüd siin Eestis ilma jääme. Veel ühe põhjusena märgitakse väljarände puhul abiellumist. Aga miks siis abiellutakse valdavalt Eestist väljapoole?
Kolmandaks nähakse rahvastiku vähenemist fataalsena. See on küll halb, aga meie võimuses pole siin midagi ette võtta. Ning meil tuleb kuidagi selles olukorras toime tulla. Ma oleksin nõus, et sündimuse suurendamine võib tõesti olla riigile üle jõu käiv ülesanne. Aga väljarände peatamiseks saame ette võtta üsna palju.

Püstitame eesmärgi. Ma näen väljarände esmase põhjusena palgataseme väga suurt erinevust meie ja Euroopa riikide vahel. Kriitiline tõmbekeskus on siin arusaadavalt Soome. Teiseks teeb meile karuteene tööjõu vaba liikumine Euroopas ning sotsiaalsete barjääride vähenemine noorema põlvkonna hulgas. Noortel on valdavalt hea inglise keele oskus, konkurentsivõimeline haridus, neid ei hoia siin pere ja kodu. Ning kui pakutav töötasu jääb kolm korda alla näiteks võimalustele Helsingis ja tunneli lõpus ei paista ka valgust, siis minnaksegi ära.


Ma ootaks riigilt selgelt eesmärgipüstitust. Miks mitte võtta sihiks viia väljarände saldo nulli, näiteks aastaks 2016, püstitada konkreetne tegevusplaan ja viia see ellu. See pole kindlasti lihtne. Olen varem pakkunud lahendusena võtta laenu ja luua teadlikult ja läbimõeldult need puuduvad 10 000 kuni 20 000 kõrgepalgalist töökohta. Võib olla pole see kõige parem mõte. Aga mis on siis alternatiiv?
Igatahes annan valimistel oma hääle erakonnale, kellele väljaränne on kõige tähtsam küsimus ja kes suudab selle peatada.

Igor Rõtov, Vilja Kiisler

 
Inimesed