Sõnaga „rooste“ tähistatakse metallide pinnale tekkivat paatinakihti. Raua puhul on see punakaspruun, vasel erinevates varjundites rohekas, alumiiniumil valge. Eks keemikud oska paremini seletada. Plastmassid ei roosteta, ei suuda looduski neid lagundada. Teinekord kasutatakse nendele kaubandusliku välimuse andmiseks ülevärvimist.

Inimese kohta öeldakse ka vahel – ta on roostes. Seda ei mõelda väliselt, inimene roostetab seestpoolt ja arvatavasti on see rooste pigimust. Inimese roostetamine võib olla tingitud mingist tervisehäirest, aga ka suutmatusest tegeliku eluga leppida.

Nõukogude impeeriumi kokkuvarisemine oli loogiline ajalooline protsess, mille paratamatust paljud inimesed ei suutnud mõista. Selle tulemuseks oligi sisemine roostetamine, soovimatus olukorraga leppida. Eestisse jäi ohtralt inimesi, kes olid harjunud sellega, et neil on alati õigus, kuna nad pidasid end „valitud rahva“ poegadeks-tütardeks. Nende sisemist roostetamist õigustas minevikku vajunud riigi pealaul: „On vabade riikide murdmatu liidu loon’d jäädavaks ajaks suur Venemaa hõim…“. Sama meloodia on riigihümniks praegugi. Mõtet püütakse edasi kanda: vene keelt kõnelev mass on ülemuslik, tema mõtte kandjaks uus moodustis – ühtne nõukogude rahvas.

Seda mõtet toodi Eestisse esindama massiliselt inimesi, kes kinnitasid: mu aadress pole maja ega tänav, mu aadress on Nõukogude Liit. Neist said partei või muud bossid, neid pidi jätkuma igale elualale. Ülemrass sai peavarju ja toidu, millest Sarmaatia lagendikel alati puudus. Nad elasid mõtteviisiga: tähtis pole töö, tähtis on amet, mis annab mõistuse. Nad elasid isolatsioonis, kuid oskasid endasse sulatada kohati eestlasigi, kes küll loomult töökad ja koduhoidjad, aga osutusid võõrale mõttelaadile vastuvõtlikeks.

See uusmoodustis – ühtne nõukogude rahvas – ei suutnud muudatustega leppida ega uue eluga kohaneda. Ta tundis end reedetuna, tal nagu puudus motivatsioon ja põhjendus võõras riigis elamiseks, mis tuli ilmsiks omaaegses interliikumises.

Osa sellest massist lahkus, küllap tuli neile meelde nende hävitatud rahvuslik identiteet. Kohalejäänute hulgas oli mitmesuguseid inimesi: avalikke vaenlasi, kes näevad Eestis Venemaast vägivaldselt lahtirebitud provintsi; kõikuvaid ja kindlasti neidki, kes võtsid omaks võimaluse elada Eestis tunnustatud ja õiguslikult kindlustatud rahvusvähemusena. Olen kohanud inimesi, kes tunnistavad, et eestlus pole vere küsimus, vaid inimese vajadus tunnistada selle maa mentaliteeti, armastada maad, õhku, mulda ja kultuuri.

Ei pruugi olla sotsioloog, et mõista, kellega saame koos elada, keda aidata ja keda eirata.

Olen seda meelt, et pronkssõduri üleviimisega Sõjaväe kalmistule jäid meie tänased riigiisad lootusetult hiljaks. Asi tulnuks mahedalt lahendada nn. PLATS PUHTAKS aktsiooni käigus.

Vaieldi, peeti plaane, lasti avalikul vaenlasel oma ridu koondada. Impeeriumimeelsed leidsid põhjuse kolida Russalka juurest Tõnismäele, kus nn. Tallinna vabastajate monumendist (muuseas eesti arhitekti ja skulptori ühistöö) sai impeeriumimeelsete vabaõhukirik. Siin austati pruute-peigmehi, siin peeti suurshovinistlikke hüsteerilisi kogunemisi.

Rahvas muidugi teadis, et Nõukogude armee sõitis 1944. a. sisse mahajäetud ja märtsikuus purukspommitatud Tallinna. Teadis sedagi, et Tõnismäele maetuid veeti kohale mujalt, kui välja arvata kaks vene sõdurist marodööri, kes omade poolt maha lasti.

Tõnismäele püstitatud esimese mälestusmärgi (viisnurgaga pärjatud puitkast) lasksid õhku eesti koolitüdrukud, kes tabati ja Siberi vangilaagritesse saadeti. Pronkssõdur püstitati hiljem.
Monument sai uuel ajal uued nimed: PRONKSSÕDUR, ALJOSHA. Selle ees põlenud igavene tuli kustutati – Venemaalt saadud gaasi polnud ju mõtet igavesti kalli raha eest põletada.

Natsionaalkommunistlikud hüsteeriad muutusid arvukamateks ja organiseeritumateks, Eesti lippugi mõnitati. Seda valitsus enam aktsepteerida ei saanud ning monument paigaldati sobivamasse paika.

Kindlasti tilkus midagi läbi ja hoolega ettevalmistatud protestiaktsioon kulmineerus Tallinna kesklinnas röövimiste, kakluste ja põletamistega ning kestis kaks ööd, nõudes ka ühe inimohvri.

Tuli jäi tuha alla hõõguma: lubatud karistusi ei määratud, tekitatud kahjude miljonid jäid kindlustusseltside kanda ning kisa ja eneseõigustusi tuli uksest ja aknast. Isegi vabast maailmast leiti neid, kes väitsid, et NSVL pole kunagi Eestit okupeerinud.

Ja rooste roostetas…

Ühe Eesti poliitiku sõnul alustati uut poliitilist provokatsiooni. Leiti üks skulptuurihuviline noor daam, Kristina Norman, kes tegi Aljoshast plastmulaazhi, värvis selle kuldseks ja seda üritati Tõnismäele püstitada.

Politsei lõi korra majja, pisikene ajalehenägelus ju tekkis ja kõik võinuks jälle omasoodu liikuda. Aga ei! Maailmas on jõude, kes mitte kuidagi ei suuda Eesti riigi rahulikku taastumist taluda.

Kristina Norman, kes enese väitel põeb identiteedi kriisi – eestlastele venelane ja venelastele eestlane – sai kusagilt abi ja nõu. Parajasti otsiti Eestis Itaaliasse La Bienalle Di Venezia 53. näitusele eksponaate (eks number 53 näita, et üritusel on vananemismärgid küljes!). Eestis esitati sinna 20 tööd. 9-liikmelisesse zhüriisse, kes pidi sobiva töö välja valima, kuulus seitse kohaliku kunsti juures „sekeldajat“ ning soomlane ja rootslane. See „rahvusvaheline“ zhürii valis – teadagi mille.

On kuulda, et iga inimtegevuse vilja saab kunstiks pidada. Kuid oleks ülekohtune väita, et pronksmehe plastkoopia kõigi tema manustega suudaks kunstiteostega võistelda, 108-leheküljeline kogumik AFTER-WAR (K. Normani koostatud ja illustreeritud, Center for Contemporary Arts) on ka üsna diletantlik, aga niiditõmbajad on oma eesmärgi saavutanud: tüli on jälle kodust välja ning publiku ette viidud.

Head roostetamist.

Märkmed: