On ammust ajast teada, et eestlased oskavad pidu pidada. Hiljuti on nad avastanud enda jaoks baltisaksa ajaloo. Mitmed mõisad, mis nõukogude ajal lihtsalt laguneda lasti, on nüüdseks suure hoole ja armastusega restaureeritud. Ainuüksi Põhja-Eestis on kolmandik 18. sajandil rajatud hoonetest uuesti üles ehitatud ning seal võib igaüks pidada pulmi, veeta kaminaõhtuid või organiseerida bankette, seminare ja konverentse.
Paidest 18 km kaugusel asuval Roosna-Allikul peeti sel suvel aga eriline pidu, nimelt mõisapäevad, kus peolised saabusid lossi ajaloolises riietuses ning külastajatele tutvustati endise aja traditsioone.
Täpselt kell 13 kuulutas selle aasta mõisahärra Ants Välimäe (tegelikult kohaliku piimatööstuse direktor) koos oma „parema poole“ Leili Valdasega, tavaelus muusikaõpetaja ja giid, Eesti ühe ilusama mõisahoone rõdult peopäevad avatuks. Seejärel siirduti lossiparki, kus Roosna-Alliku elanikud tutvustasid varasemate aegade külaelu. Kaltenbronn — nii kutsusid Roosna-Allikut sakslased — rajati juba 1565 ja oli kuni 1725. aastani perekond von Roseni omandiks. Rootsi kuninganna Christina I kinnitas 1645. a Bogislaus Rosenile tema omanikuõigused. Sellest ajast on ka lossi sümboliks valge roos. Muinuskaitseameti vaneminspektor, ajaloolane Aino Pung rääkis, et von Stackelbergide omandisse tuli mõis abielu kaudu — siis, kui Margarethe Gustav abiellus vabahärra Jürgen Johann von Stackelbergiga. Praeguse mõisahoone ehitas 1786. a Otto Friedrich von Stackelberg. Lossi viimane omanik oli vabahärra Georg von Stackelberg, peo aukülaliseks kutsutud Georg-Wolter von Stackelbergi onu. Praegu Düsseldorfis elav aadlik ei tulnud Roosna-Allikule mitte tühjade kätega, vaid andis alates 1924. aastast lossis tegutsevale põhikoolile üle kaks originaalpilti viimasest omanikust ja tema abikaasast.
Roosna-Alliku mõisahoone on tänu mitmetele aktiivsetele, vanu traditsioone ja ajalugu austavatele kohalikele inimestele mitte ainult hästi korrastatud, vaid ka suure armastusega hoitud. Linda Jaksi, nõukogudeaegse koolidirektori lesk, jutustas Georg-Wolter von Stackelbergile ajast, mil ta koos oma perekonnaga elas lossi kahes toas ning kuidas kogu koolipersonal püüdis väheste rahadega mõisa korras hoida. Talle tulid liigutusest pisarad silma, kui teda tutvustati viimase omaniku järeltulijaga. Kuigi punase diktatuuri esindajad püüdsid igati propagandaga baltisakslasi halvustada, võin kõige kuuldu-nähtu põhjal kinnitada, et see ei ole neil õnnestunud. Roosna-Alliku elanikud armastavad oma endisi valitsejad, sest nad teavad, et baltisakslased tõid endaga kaasa Eesti majandusliku kasvu, asutasid koole ja raamatukogusid ning tolleaegse õiglase justiitssüsteemi kinnituseks anti mõisa 220. sünnipäevaks uuesti välja kakskeelne seaduseraamat, mille koostajaks on endine mõisahärra von Stackelberg.
Ka Roosna-Alliku Põhikooli 108 õpilast tegelevad usinasti koduajalooga. Kool on andnud välja kaks töövihikut, kus tutvustatakse nende kodukohta ning mõisa ajalugu. Suvel ja nädalalõppudel muutub lossikool aga mitte ainult muuseumiks – kuulsin, et viimase kuu päeva jooksul on mõisat külastanud koguni 672 inimest –, vaid ka erinevate ürituste läbiviimise paigaks. Mullu külastasid Stackelbergide endist mõisa Eestis resideeruva välismaise diplomaatilise korpuse esindajad. Igal peol on oodatud käsitööõpetaja Vaike Põldemaa ja tema usinad käed, sest lisaks õmblemisele või kudumisele oskab ta võluda kohale ka rikkaliku rootsi laua.
Ilus mõisapäev lõppes kontserdiga, kus Estonia teatri solistid Sirje ja Väino Puura esitasid laule maailmakuulsatest operettidest. Peale muusikalimeloodiate ja tabavate huumoridialoogide võis publik nautida veel abielupaari tütre, Annika Puura steptantsu talenti.
Päeva lõpul õnnestus mul vestelda peo aukülalise, vabahärra Georg-Wolter von Stackelbergiga, kes rääkis, et külastas Roosna-Alliku lossi esimest korda kaks aastat tagasi.
Tema mõisa saabumisel pärast lõunat olid uksed küll juba suletud, kuid muusikaõpetaja Leili Valdas võttis ta südamlikult vastu ning näitas talle hoonet. „See esimene külaskäik minu esivanemate kodusse tekitas minus tugevaid emotsioone. Oli eriline tunne näha mõisa viimase omaniku, minu onu, kelle nime minagi kannan, Georg von Stackelbergi pilti mõisakooli seinal,“ rääkis ta ja jätkas: „Minul on Eestist ainult positiivsed kogemused. Paari aastaga olen leidnud siin palju sõpru ning tulen hea meelega ikka ja jälle siia tagasi.“ Ka eestlased on võtnud teda hästi vastu ning kõik Roosna-Alliku inimesed kinnitasid mulle, et Georgist on saanud sõber, kes on igal ajal nende juurde teretulnud.
