ROOSA-TÄDI JÕULUMÕTTED, 4. OSA Teabeleht
Eestlased Eestis 28 Dec 2015  EWR
    Trüki   E-post   FB     
Avaldatud: Esmaspäev, 28 Detsember 2015 10:31
 - pics/2015/12/46671_001.jpg

Tere, head sõbrad! Üleeile rääkisin sellest, kuidas meilt võetakse ära andmise rõõm. Sellel asjal on veel mõned tahud, millest tahaksin rääkida.

http://www.teabeleht.com/index...

Õndsam on anda kui võtta. Seda siis, kui andja ja võtja vahel valitseb üksteisemõistmine, kui andmine-võtmine mõlema osapoole südant soojendab. Et andja näeks võtja kitsikust, võtja aga andja head tahet.

Aga kui võtja hoopis nõuab? Kui ta leiab, et talle peabki antama? Ja kui ei anta, siis võtab ise? Kas ei riku see ära kogu andmiserõõmu?

Kui mööda Euroopat trambib ringi üle miljoni moslemi, kellest väga paljudel pole üldse mingeid dokumente või nad kasutavad võltsitud passe, kui nad on saabunud illegaalselt ja keelduvad täitmast kohalike võimude korraldusi nagu see juhtus Ungaris, kui nad eeldavad, et neid toidetaks ja majutataks ning nurisevad nende jaoks harjumatu toidu ja elamistingimuste üle, kui nad ei varjagi, et loodavad saada selliseid materiaalseid hüvesid, mida ka parima tahtmise juures pole võimalik täita, kui nad ise otsustavad, kus maal ja mis tingimustel soovivad elada, kui sellega kaasnevad vägivallapuhangud, millest poliitkorrektne meedia eelistab vaikida (et mitte öelda – kinni mätsida), siis jääb siin andmise rõõmule tõesti vähe ruumi.

Vägisi tuleb meelde peremees, kes õunavarastele ütleb:

„Kui teil on õunaisu, tulge ja küsige, ma annan teile, aga ärge lõhkuge mu puid ära!“

Veel üks, kes andmisrõõmust ilma jäetud.

Selle ilmajätmise nimel nähakse kõva vaeva ja tehakse tõsist tööd. Kui andjale sisendatakse, et ta on süüdi, et ta on võlgu, et ta peabki kogu aeg andma ja ikka jääb sellest väheks, siis andmisrõõmule siin enam ruumi ei ole. See on röövitud, asemele pakutakse andmiskohustust, mille liikumapanevaks jõuks on sundus ja häbistamine.

Kes ei anna ära osa oma varast, oma maast, oma kultuurist, oma traditsioonidest ja identiteedist, see on vihkaja, see on rassist. Nii võib see näida kaugelt ja kõrgelt vaadates, mitte aga seestpoolt, kust paistab, et Euroopa tasemele järelejõudmiseks peame oma varasid veel palju kasvatama, mitte laiali jagama, et meie miljonirahva kultuur on sama haruldane nähtus nagu tomatite kasvatamine polaarjoome taga – see nõuab suurt hoolt ja tähelepanu, et meie traditsioonid on need, mis meid rahvana koos hoiavad ja mida isegi võõrsile sattununa elus püütakse hoida ja mis tihti sunnivad kodumaale tagasi pöörduma, et meie maa on korduvalt võõrvallutajate kätte läinud ja praegugi kõlab ähvardavaid hääli, mis seda uuesti meilt ära võtta tahaksid – kuidas seda maad mitte hoida ja kaitsta?

Meie identiteet, mis on meid koos hoidnud aastatuhandeid ning aidanud endaks jääda ka võõrvõimu all, on meie väiksuse tõttu õrn ja haavatav. Selle kaotamisega kaome ka ise – nii lihtne see ongi. Loomulikult kehtib sama ka suurrahvaste kohta, ainult et neil võtab see rohkem aega, enne kui nad asjast hakkavad aru saama. Meie kõnnime sellel piiril kogu aja, meil ei lasta seda unustada.

Meil on, mida hoida, meil on, mida kaotada. Inimlikkus ja hädasolija aitamine pole meile võõrad, kuid lastagu seda teha nii, et me ei seaks sellega ohtu omaenda eksistentsi. Sallivusel, räägitagu mida tahes, on siiski omad piirid, see seab omad tingimused. Kui võõraste aitamine toob kaasa meie endi väärtussüsteemi eitamise, pole enam tegemist sallivuse, vaid enesehävitusega. Või kui tahate kramplikult selle sõna külge klammerduda, siis – kutsutakse üles sallivalt suhtuma enda likvideerimisse.

Mingil hetkel peaks ka kõige radikaalsemate sallijate pähe jõudma mõte, et kogu Aafrika ikkagi Euroopasse ei mahu. Aga selleks ajaks, kuni too arusaamine ükskord tekib, võib juhtuda, et Euroopat ennastki pole enam olemas. On vaid kaos. Ulgumine ja hammaste kiristamine – kui väljenduda piibellikult.

Kui Euroopa rikkused on läbi löödud, euroopalikud väärtused tuulde lennanud – mis mõtet on aafriklastel enam sellises nende jaoks vastuvõetamatu kliimaga kohas end piinata? Ei jäägi muud üle kui uluda, hambaid kiristada või tagasi rännata.

Mis aga toimub meie noorte intellektuaalide peades? Uhked mõttemängud, mille välise efektsuse taga peituvad ohud. Aga kes märkab seda, mis on varjul, kui on võimalik nautida efekti?

Hiljuti lugesin meie kultuurilehest sellist mõtet, mis oli suurte tähtedega ja paksus kirjas veel eraldi esile tõstetud:

„Kõik, mis vajab säilitamist, on juba sisemiselt surnud!“

Tekstiosas on sellele veel juurde lisatud:

„Näiteks kanakoivad sügavkülmikus.“

Väga efektne mõttekonstruktsioon, pole midagi öelda. Ja omajagu loogilinegi, sest kanakoivad pole tõesti enam elus.

Kui siia pidama jäädagi, saaks seda kasutada ulja slõuganina, mille saatel kogu see kultuurikiht, mille põlvkond põlvkonna järel vaevaliselt loonud oleme, lihtsalt tuulde visata, väärtusetusk tolmuks tunnistada. Sädeleva mõttekonstruktsiooni taga peidab end aga suitsiidne sisu.

Mõnikord tekib kiusatus taolistele teravmeelitsejatele nende oma loogikaga vastata, nii et see neid endidki puudutaks. Küllap on tänastel mudlumitel ka lapsed, kelle eest, tahaks loota, heade lapsevanematena hoolt kannavad. Aga atraktiivsete mõttemängude maailmas võib isegi oma lapse hoidmise kui igati loomuliku nähtuse välja naerda:

„Kõik, mis vajab hoidmist, on juba sisemiselt surnud. Nagu hoidised sahvririiulil.“

Eks otsustagu siis igaüks ise, kas säilitamine ja hoidmine on vajalikud asjad, või tuleks nad muljetavaldavate kalambuuride saatel välja naerda, neist loobuda.

Sallivuse ideoloogiasekretäriks tõusnud Ahto Lobjakas on säutsunud:

„Aur, mis Eestis läheb endaksjäämisele. Me ei jää endaks mitte mingi raha eest. Selles ongi asja ilu!“

Kui kogu Eesti aur oleks Lobjakase käes – mis küll juhtuks ja kuhu me jõuaks? Ilmselt polekski siis enam meid. Selles ongi Lobjakase mängu ilu.

Kalambuur läheb mädanema peast. Õigemini – kui ta väljub peast ja seisab silmitsi tegeliku eluga. Siis võib selguda, et lööv ja paeluv lausete osutub sisutühjaks, tihtipeale lausa hukatuslikuks.

Mudlum kirjutab:

„On imelik, et rahvas, kelle aastad on ainult üks suur muutumine, suvest sügisesse ja talve ja kevadesse, on nii hirmsasti muutumiste vastu.“

Muljetavaldav mõttekäik, eriti pealiskaudsel tarvitamisel. Kes siis ikka tahaks olla imelik, tarvis ka muutuma hakata, eks ole? Mittemuutujaid ju naeruvääristatakse, mittemuutuja olla on häbi.

Ometi, kui järele mõelda, on muutumisel ja muutumisel vahe. Tahaks mudlumite käest küsida, kas nad tõesti ei saa aru, et aastaringis jõutakse paratamatult välja sinna, kust alustati. Midagi ei visata kergekäeliselt minema ega tallata kui tarbetut jalge alla. Kõigel on oma väärtus, erinevad aastaajad on meie varandus, mida tuleb hoida.

Hoopis teistsugune muutus oleks aga see, kui senist vaheldust asendaks vaid üks aastaaeg, kas siis tuumatalv või kliimamuutuse tagajärjel saabunud igavene kõrbeline suvi. Kas sellist muutust tahamegi? Või oleks ikkagi targem säilitada nelja aastaaja vaheldust?

Mõttesäraküünlad-kalambuuritsejad võiksid endale selgeks teha, mis erinevus on muutumisel ja vaheldumisel, siis omandaksid nende koloriitsed ütlemised ka mingi tõsiseltvõetava sisu.

Alati tasub järele mõelda, kas lööv lause ka sisuliselt vett peab. Kui remsud kirjutavad Postimehes, et eestlased ei tohi jääda suletuks, see oleks hukatuslik, siis tahaks küsida: mis pimedus see küll on, mis ei lase näha, kui avatud on eestlased tegelikult olnud, et oleme oma avatusest võtnud peaaegu maksimumi.

Võrreldes kasvõi näiteks prantsuse ignorantidega, kelle huvidering piirdub vaid enda riigiga ja sellest väljapoole jäävast on vaid ähmane ettekujutus, on meie inimestel maailma asjadest ikka palju selgem ülevaade. See, et Prantsusmaa on avanud oma uksed moslemitele, ei tee veel prantslast avatumaks maailma tunnetamisel.

Pean seda suureks anomaaliaks, et kultuurileht Sirp pidas võimalikuks ära tuua Margus Laidre mõtte:

„Täielik kultuuriline relativism, mõtlemine, et igaüks võib piiranguteta teha, mida iganes talle pähe tuleb, on sama suureks ohuks kui sallimatus, sest viib välja küünilise neutraalsuseni ja igasuguse väärtussüsteemi kadumiseni.“

On lammutajad ja on hoidjad.

Lammutaja rõõmu võib võrrelda küüditaja rahuloluga Rein Saluri „Minekus“, kes ahju vastas selga soojendades tegusale päevale tagasi vaatab.

Hävitustung ja viha oma rahva vastu – kust see küll toitu saab? Kommunismiutoopiast ja multikulti ideoloogiast? Vaadates hukatuslikele tagajärgedele – ehk oleks aeg neist lahti lasta?

 - pics/2015/12/46671_002.jpg
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus