Eesti Elu
Roman Toi 95 (2)
Inimesed 16 Jun 2011 A.R.Eesti Elu
    Trüki   E-post   FB     
 - pics/2011/06/32617_1_t.jpg
Helilooja ja lauluisa Roman Toi 95. sünnipäev 18. juunil kutsub kaasa ajaloolisele rännakule - tulvil rahvuslikke suursündmusi ja tähendusrikkaid hetki. Rännakul tunnetame ka väärtusi, mis iseloomustavad nii üht isikut kui kogu eesti rahvast.

Eestlastel mitmel maal ja vähemalt kolmel kontinendil on mälestusi mehest, keda lauluisa nimetuse kõrval võiksime ka kutsuda kogujaks, sidepidajaks, ühendajaks, ilotegijaks ja vaimutoitjaks.

Kui rännakut jagada nelja erinevate ajapikkustega etappi, avastame, et Roman Toi elul on olnud missioon.

Roman Toi sündis kodumaa põues Võhma ja Põltsamaa vahel Kõo vallamajas, kui väljaspool maad möllas Esimene maailmasõda. Lapsepõli kulges uues vabariigis nagu romaanis. Sammud lapsepõlvest noorusesse ja pealinna viisid noormehe Westholmi Poeglaste Eragümnaasiumisse, kus algas koorilaulu juhatamine, siis kui muusikaõpetaja Tuudur Vettik usaldas ulatada tulevasele laulupidude juhile taktikepi. Samal ajal alustas noormees õpinguid konservatooriumi oreliklassis. See pilt toob meid otse olevikku, eriti kirikusse, kus veel kuuleme lauluisa orelimängu!

Peatsed elusammud viivad noormehe Tondi sõjakooli ja Tartu Ülikooli õigusteaduskonda. Õpingute vältel teenib ta ametmehena Korp! Vironiat ja koorilauljana Tartu Akadeemilist Meeskoori. Ka seal on dirigendil Richard Ritsingul komme aeg-ajalt anda taktikepp noorele teisele tenorile.

Okupatsioon katkestab õpinguid, aga saatusemäng kannab teda Tallinna Ringhäälingu juurde. Muusikaosakonna koosseisus tekivad kontaktid eesti muusikutega mitmest valdkonnast. Ise õpib ta konservatooriumiklassides kompositsiooni (Eller) ja dirigeerimist (Roots). 1943. a kerkib võimalus, koos teiste eesti muusikutega, täiendada end Salzburgi Mozarteumis dirigeerimise alal. Ringhäälingu juures Tallinnas kirjutab ta lasteoopereid ja kuuldemänge.

Sakslaste okupatsiooni ajal sünnib Vaiki ja Roman Toil poeg Ants, keda saatus oma vanemate ja vanavanematega viib a. 1944 üle Läänemere Austria piiri lähedusse lõuna-Saksamaale. Sõja lõpu keerises oli Roman Toil – kohe pärast põgenemist - veel vaja eestikeelseid saateid toimetada Poolas, Visla jõe kaldal Torunis, kus ta juhatas Eesti Ringhäälingu segakoori.

Raske on siin joont tõmmata esimese ja teise eluetapi vahel, aga kuskil pärast sõja lõppu algab uus ja tihe tegevus. Sellel on kaks alust: oskuslik eestlaste juhtkond ja võimaldav Ühinenud Rahvaste ,,abistamiskomitee” (UNRRA), mis pakkus poliitistele põgenikele ulualust. Sõjajärgsel okupeeritud Saksamaal tekkisid mitmes kohas põgenikelaagrid, milles kogukonnad ise lõid käima dünaamilise eesti elu. Selle elu üheks keskseks kujuks kujunes ka noor Roman Toi.

Kui Altenstadti laagri eestlaste juhtkond palus Roman Toid tulla laagrisse koorijuhiks, siis nad juba aimasid, milliseid organisatoorseid võimeid noormees omab. 1946. a esimesel poolel toimus I eesti põgenike laulupäev, mille organiseerijaks ja kujundajaks oligi Roman Toi. Saksamaal – Geislingenis, Augsburgis ja Kemptenis -, järgnes veel selliseid laulupäevi, mida hakati laulupidudeks kutsuma.

Geislingeni laulupäeval – ka a.1946 - sai üldtuntuks Roman Toi haarav ja ajakohane meeskoorilaul Henrik Visnapuu sõnadele: ,,Pea vastu!”. Järelikult paluti tal kohe tulla Geislingeni sealset eesti meeskoori juhatama.

Geislingenis tegutses Roman Toi leidlikult. Rootsist suutis ta tellida Juhan Aaviku Esimese sümfoonia, mille esiettekandeks palgati Stuttgardi Filharmoonia. Kaheks aastaks oli ta valitud ka Geislingeni laagri juhatuse abiesimeheks, olgugi et peamine tegevus oli orkestrite dirigendina ning koorijuhina, tihti ka elukutseliste lavategelastega. Aga selline põgenikulaagrielu, milles igapäevast tööd asendas eesti kultuuri viljelemine - mis võinuks ka kanda nime ,,Pea vastu!” -, pidi ühel päeval lõppema.

Kolmandaks elujaotuseks sai pagulaselu Kanadas, mis algas a. 1949 Montrealis, püsis Torontos ja kestis 40 a kuni Eesti taasiseseisvumiseni. Juba a. 1945 lahkus ootamatult isa Hans. Ema Johanna (Anni Toi) ja noorem vend Harri ning pere, olid koos 3-liikmelise Roman Toi perekonnaga suguvõsa esindajad pagulasajastul Põhja-Ameerikas.

Montreali tolleaegne särav eestlaskond palus Roman Toid juhatama kohalikku naiskoori. Elu küsimused lahendas ta leidlikult, kusjuures igapäevase leiva teenimise alusel pani legendaarne trio Kopvillem, Koorits, Toi (kontrabassil) helisema ühe suurlinna öölokaali. Samas ei unustatud kõrghariduse küsimust, kusjuures sai sooritatud kaugõppe kaudu ühes Chicago ülikoolis muusika-bakalaureus.

Nagu ennemgi, saabus kutse tulla koori juhatama - seekord Torontost, kus tegutses võimas eesti meeskoor. Esimesed kuus kuud nõudis harjutuste ja laulmiste läbiviimiseks pikemaid öiseid rongisõite, kuni algas korrapärane elu Kanada teises suurlinnas. Eestlaste juures arenes majanduselu kiirelt. Kümnendi lõpuks oli Toronto eestlaskonnal oma keskus – Toronto Eesti Maja.

Viiekümnendail aastail olid Toronto Eesti Meeskoori dirigent ja lauluvennad oma uhketes frakkides lavakuningad. Peeti tihedat ühendust New Yorgi Eesti Meeskooriga, kellega korraldati suurejoonelisi meeslaulupäevi parimates kontsertsaalides nii Kanadas kui USAs. Meeskoori mainiti Kanada meedias. Üks eesti noormees Montrealis (nüüd 70-aastane) hakkas kord raadio kõrval istudes äkki kuulma Kanada ringhäälingust eesti koorilaulu. Milline üllatus!
Aga tol ajal korduv.

Kellelgi polnud selgem kui Roman Toil, et koorilaulutegevus oli eestlaste välisvõitluses üks efektiivsemaid relvi, kinnitamaks Eesti ja teiste ida-Euroopa riikide õigust olla iseseisev. Samas oli see globaalses eesti ühiskonnas ennastsalgav vabatahtlik tegevus, mida Roman Toi koorijuhina tänutundes korduvalt esile tõi. Koorilauljad teadsid, et nemad olid koorijuhi poolt hinnatud.

Hinnatud oli ka eesti laulukultuur, mida kanti loodusesse, kui algatati lõuna-Ontario keskuste poolt noorusele pühendatud eestlaste maa-alal laulupidude traditsioon. Sinna kogunesid laulukoorid oma juhtidega üle P.-Ameerika idaranniku. Ka seal kujunes Roman Toi keskseks kujuks ja Seedrorul asutuse auliikmeks.

Märkimisväärne oli Roman Toi komme tähistavatel kontsertidel austada oma eelkäijaid. Sellel alusel said koorilauljad ja ka publik teadlikumaks eesti muusika ajaloost. Roman Toi, kui hariduse pinnal edasipürgiv õpilane, oli ka sündinud õpetaja.

Kuuekümnendad aastad aina kinnitasid, mida saavutati eelneval kümnendil. Jätkusid Eesti Päevad P.-Ameerikas, kusjuures a. 1964 oli Toi Eesti Päevade esimees ja sellega seoses laulupeo üldjuht. Suurimaks laulupeoks paguluses kujunes juubelilaulupidu a. 1969 Torontos, mille eel toimus ka sümfooniakontsert. Ka selle kavas leidub R. Toi loominguline esiettekanne (kantaat ,,Vahimees”), kild Roman Toi heliloomingust koori- ja kirikumuusika valdkonnas.

Uue kümnendi algus nägi ette jätkuvat vajadust suunata end taas kõrgema hariduse poole. Magistrikraadi saavutas Roman Toi Šveitsis (Montreux) a. 1973 ja doktorikraadi muusikas (Union Graduate School, Ohio) a. 1977. Akadeemiline tegevus viis teda õppejõuks Toronto kuninglikus konservatooriumis, mille õppekava raames tegutseb ta tänapäevani.


Pagulasaastate kestel on Roman Toile saabunud kutseid tulla juhatama laulupeole või autorikontserdile globaalses ulatuses, olgu läkitus Austraaliast või Rootsist. Kes võis siis arvata, et mõned aastakümned hiljem on sama julgustav pilk laulukaare ees Tallinnas juhatamas tuhandeid?

Nooremale põlvkonnale kujunes Roman Toi lauluisaks Kammerkoor Estonia kaudu, mis alustas oma tegevust a. 1978. Selle laulukoori (peatselt nimega Estonia Koor) plahvatuslik algus esimesest kontserdist peale (jaanuaris 1980) ehitas aluse Roman Toi missiooni või eluülesande läbiviimiseks a. 1990, mida võiksime pidada tema elu neljanda etapi alguseks.

Aastal 1990 oli Eesti iseseisvuse lävel. Iseseisvus. Meie unistus ja siht läbi pilkase poliitilise pimeduse. Pagulaseestlastel aga seisis valmis uus laulev põlvkond, kes koos mõnegi veel Eestis sündinud vanema generatsiooni liikmega, tuli laulma Estonia kontsertsaali ja järgnevale laulupeole osa võtma meie vabakslaulmise lõpuvaatusest.

See neljas etapp, tihedalt põimitud Eesti iseseisvusega ja suursündmustega kodumaa pinnal, kestab edasi. Samuti Roman Toi panus kirikumuusikale. Vahepeal on innustust saanud teise ja isegi kolmanda põlvkonna noored muusikud, kes on viinud edasi meie kallist laulukultuuri. Vahepeal on lahkunud Roman Toi elukaaslane Vaiki. Ka sõbrad, kellega ehitati eesti ühiskonna institutsioone. Vahepeal on ka ilmunud Roman Toi mälestuste kaunis köide, ,,Kaunimad laulud pühendan sul”. Ja vahepeal on Roman Toi saanud tänuavaldusi, tunnustust ja autasusid nii kodumaalt kui ülemeremaadelt. Vahepeal on Roman Toist kujunenud ülemere- eestlaste tegelik saadik kodumaal.

Elagu meie lauluisa, kellel lipulauluks ,,Üks meil rahvas, keel ja kodu, kallid kuni surmani!”! Palju õnne sünnipäevaks!
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus