Kindlasti märkasid lugejad pisut provokatiivse ilmega kuulutust Eesti Elus, kus reklaamiti maineka südamearsti loengut sellisel teemal. Siinkirjutajale pole tänaseni selge, mis põhjustas erakordse tungi 14. märtsil Tartu College’i saalis toimunud loengule. Kuivõrd ajendas kedagi uudishimu, huvi meditsiinilise teema vastu või lektori isik. Tegelikult polegi see oluline. Tähtis on, et saal oli kuulajaist tulvil, ettekannet kuulati suure huviga ja pettunult ei lahkunud loengult keegi.
Kõnelejat tutvustas Tartu College’i president Jaan Meri. Dr Allan Hess on südamehaiguste spetsialist, kes tegutsenud mitmel ametkohal nii arstipraksises kui administratiiv- ja uurimusvaldkonnas. Alates 1984. aastast töötab ta konsulteeriva kardioloogina, tegevuspaigaks Southlake Regional Health Centre.
Dr Hess selgitas seose rahulikult rohtu mäluvate utekeste ja südamehaiguste vahel kohe loengu alguses kujuka pildiga, millest kogu kuulajaskond otsemaid aru sai. Kuid arusaamine, et aru oli saadud, võttis aega ning täielik selgus saabus alles loengu lõpul. Loengut kajastades tunnen, et pean kasutama sama meetodit.
Dr Hess kõneles vabalt, kasutamata kõnepulti ega märkmeid. Tema ainsaks abivahendeiks olid tabelid ja skeemid, mida ta sülearvuti kaudu ekraanile projekteeris, asjatundlikke seletusi lisades. Üks esimesi pilte, mis ekraanile ilmus, kujutas lambakarja, mida väidetavalt grupp Pariisi konverentsile sõitvaid teadlasi vaguniaknast silmitses. Esiplaanil poseerisid profiilis neli valget lammast ja targad teadusemehed asusid nähtust järeldusi tegema. Et mitte juttu tarbetult pikaks venitada, lubatagu mul kohe esitada lõppjäreldus, millega kõik õpetlased olid sunnitud rahule jääma: absoluutse kindlusega võis ainult väita, et Prantsusmaal on neli lammast, kes praegusel hetkel on ühelt küljelt valged. Teadus nõuab täpsust ja kellelegi pole pakkuda garantiid, et minut hiljem keegi neid tõrvapintsliga üle ei võõpa. Lihtne ja arusaadav, eks?
Lammastega oleme siis õnnelikult ühel pool, kuid kuidas on südamehaigustega? Kõik ülejäänud varipildid olid seoses südame tegevuse, selle võimalike häirete ja nende kõrvaldamise või vältimisega. Üllataval kombel ilmutasid paljude katsete (milles muide ka lektor ise oli osalenud) tulemused, et päris kindlalt pole võimalik ühegi rohu, toitumisharjumuse või eluviisi muutuse positiivset mõju kinnitada. Ilmnes ka teisi kummalisi nähteid mõne rohu osas. Grupis, milles osalejad võtsid teatavat rohtu, tulid ilmsiks kõrvalmõjud. Enam-vähem sama hulk kõrvalmõjusid registreeriti aga ka teises grupis, kus võeti rohu asemel platseebot. Ettekandest koorus välja tõsiasi, et teadust ei tohi küll alahinnata, kuid ei maksa ka liialt üle tähtsustada. Määravaim on siiski
common sense ehk terve talupojavaist. Umbes nii, et kui eelmainitud konverents toimunuks Pariisi asemel Reykjavikis ning vaguniaknast paistnuks nelja prantsuse lamba asemel viis islandi oinast, olnuks teaduslik järeldus ikkagi sama.
Loomulikult on tegureid, mis südamehäireid vaieldamatult vähendavad, nagu näiteks suitsetamisest loobumine. Alkoholiga on aga asi juba pisut keerulisem, sest mõningad katsed on näidanud, et mõõdukas annus alkoholi võib olla isegi kasulik. Kes või mis tõmbab aga mõõdukuse piiri? Eks ikka seesama terve mõistus, mis ei lähe viinas leotatuna tingimata paremaks ega teravamaks.
Dr Hessi loengus oli palju imponeerivat. Oma ainevalla põhjalik tundmine, ladus ja veenev esitusviis ning haruldane huumorimeel, mis köitis kuulajaskonda, kuid ei labastanud teadust. Loengut sisse juhatades tänas ta korraldajaid võimaluse eest teha seda inglise keeles, milles ta on oma teadmised omandanud. Kinnitas aga samas, et küsida võib ka eesti keeles, ning tõestas, et sedagi vabalt ja veatult valdas. Küsimusi lubas ta esitada ka ettekande vältel, kui kellelgi midagi peaks segaseks jääma. Seda võimalust kasutati mõningal määral, peamiselt aga siiski loengu lõpul ning üsna agaralt. Tänu lektorile õpetliku ja meeldejääva ettekande eest.
