Nagu härra Karl Kark tänases lehes kirjutab, on Eestis taas puhkenud jagelemine samba ümber. Nali naljaks, aga ajal, mil pronkssõduri kuju teisaldamisega seonduv pole veel õieti vaibudagi jõudnud, on käimas sõnasõda püstitatava vabadussamba pärast.

2008. a. möödub Vabadussõja algusest 90 aastat. Selle tähtpäeva meenutamiseks on Eesti valitsus lubanud püstitada Vabadussõja mälestussamba.

Vabadussõja võidusamba hindamiskomisjon valis 15. augustil 44 laekunud töö hulgast parimana välja ideekavandi märgusõnaga „Libertas“, mis kujutab endast 28 m kõrgusel asuvat vabadusristi. Otsekohe sattus aga kavand vastakate arvamuste turmtule alla.

Haiglaslik vastumeelsus ristiusu vastu on sundinud paljusid kriitikuid oma arvamust välja ütlema ja mõnda isegi sulge haarama. Kahjuks on nad eiranud fakti, et siin pole üldse tegemist ristiusu sümboliga, vaid hoopis vabaduse, õigemini vabadusristi kujutisega. Omajagu segadust tekitas ehk asjaolu, et zhürii esimeheks oli EELK peapiiskop Andres Põder.
Ajakirjanik Indrek Schwede meenutab nendele eksinutele: „Loodetavasti tuleneb see teadmatusest, sest Kristus löödi risti ladina ristil, mis sai ristiusu ideoloogia sümboliks 1. sajandil pKr. Vabadusrist on aga ?meie oma kaasmaalase Nikolai Triigi kujundatud. See sündis vajadusest autasustada Vabadussõjas silma paistnud mehi-naisi – ikka meie omi vanavanemaid. /.../ Eesti vabaduse rist ehk Vabadusrist on Eesti vabaduse sümbol. Tema südamikus olev soomustatud käsi mõõgaga ja E-täht selle kohal on Eesti sõjaline sümbol.” (PM 29.08.)

Kuidas sobiks meie riigi kännumurdjate kangelastegusid mälestama mingi ultramoodne või abstraktne kompleks?! Vaevalt suudaks selline memoriaal edastada 90 aasta taguse vabadusvõitluse sõnumit ja sisu. Kas kriitikud sooviksid meelsamini näha Harjumäele püstitataval mälestussambal sirpi-vasarat, punast viisnurka või mõnda muud okupatsiooniaegset sümbolit? Või tahetakse pronkssõdurit veel kord teisaldada – nüüd juba Harjumäele? Oli üsna hämmastav lugeda, et Kunstiakadeemia rektori Signe Kivi sõnul sobiks „valmiv monument pigem sõjaväekalmistule, kunstiliselt tasemelt ?tunduvalt kõrgema, leinava pronkssõduri kõrvale“.

Samas leiab Eesti Arhitektide Liidu eestseisuse liige Hindrek Kesler, et võidutöö on võimas ja ja igati sobiv. Kunstnik Jüri Arrak meenutab kõigile rahulolematutele 30. augusti Postimehes, et Vabadussõja võiduta kahe okupandi üle ei eksisteerikski iseseisvat Eesti Vabariiki.

Mitmed asjatundjad on soovitanud muuta samba proportsioone ja teha teatud muudatusi. Autorid on sellega ka nõustunud. Aga nagu ikka – seal, kus on kaks eestlast, on kolm arvamust. Erinevad huvigrupid kaitsevad kirglikult oma seisukohti ja ideesid, mis on viinud selleni, et silmist on läinud samba rajamise tegelik eesmärk ja mõte – ajaloolise Vabadussõja tähtsuse rõhutamine meie väikese riigi tekke- ja ajaloos.

Enn Soosaar hüüatab oma 28. augusti Postimehes ilmunud arvamusloo peakirjas: „Pange see sammas püsti!” Ta meenutab samas vabadussamba rajamise pikka, üle kivide ja kändude kulgenud ajalugu. See pidi kerkima 24. veebruaril 1943 Harjuvärava mäel ehk Ingeri bastionil. „Monument põlistanuks eestlaste suurvõitu kahe ajaloolise rõhuja üle ja leinanuks neid, kes ohverdasid oma elu võidualtaril. Niisiis tähistanuks see ühte selgete ajapiiridega vabadusvõitlust,” kirjutab Soosaar. Aga kavatsuseks see jäigi, sest Eesti oli jälle kord suurte tapluste tallermaa.

Mõte tärkas taas iseseisvuse taastamise järel juba muutunud kujul, aga nagu eestlastel kombeks, tõusis jälle suur nurin. Samamoodi tõusis tüli ka nüüd, äsjase kavandivõistluse tulemuste väljakuulutamise järel. Küllap oodati midagi vägevat ja enneolematut; midagi sellist, mis trumbanuks üle lõunanaabrite, lätlaste kuulsa vabadussamba Riias. Enn Soosaar leiab aga, et kuna meil eriti andekaid kunstnikke pole ja lihtsuseski peitub oma võlu, siis „las too dolomiitpost ja rist tulevad sinna, kuhu plaanitud“. Sellega saaks Eesti lunastada oma võlga langenud ja igavikku lahkunud Vabadussõja kangelaste ees.

Võib arvata, et kui Enn Soosaare nõuande kohaselt toimitakse ja sammas püsti pannakse, lõpeb ka „ristisõda“ samba ümber, mille kerkimist on ju nii kaua oodatud. 30. augustil andis valitsus oma heakskiidu ideekavandile „Libertas“.

Märkmed: