See Tallinna Kaubamaja suurel reklaamsildil uhkeldav neiu on eesti kevade võrdkuju. Käevarred on tal küll paljad, aga rindkere veel kindlalt sooja vestiga kaitstud. Väga võimalikult on tal ka paksud sukkpüksid maani seeliku all. Lisaks on tema kogu komplekt, k.a. kandekott eesti lipu, taeva- ehk rukkilillesinine. Ta soovitab (või võtab ise vastu soovitust) laadida kevad alla. Kust? Taevast? Ja kui ta hakkab laadima, kas ikkagi laadib või laeb? Foto: Riina Kindlam
Olen selle sõna puhul pikemat aega olnud segaduses, kuna pidasin ainuõigeks pööramist laadida > laen. See on ju eesti keel tema parimas, kaunimas vormis. Nagu lugeda > loen. Minu kolme ja poole aastane laps ütleks kahtlemata "Ma laadin koormat." Aga tema ütleb ka: "Ma söösin kõik ära. Ja joosin peale ka."
Esimene inimene, kellele kipun keeleküsimuste puhul helistama, on mu ämm. Ikkagi Saaremaal sündinud ja pealegi Tartu Ülikooli (olgugi et keemia eriala) lõpetanud inimene. Kui küsisin, kas talle tundub õige laadi või lae, vastas ta esimese impulsina, et lae. "Kas isegi näiteks lauakoorma suhtes?" küsisin, näidet maaelulisemaks muutes. Selle näite peale jäi ta korraks vait, siis ikkagi arvas, et küllap vist... (Loe edasi Eesti Elu 17. mai paberlehest)
