FOTO: Must-valge Eesti. Kolmekuningapäeval lasti ühed põrsakesed nii öelda korraks pimedast kotist välja Merimetsa, lume heledat hingust kogema. Sula oli hangesid vahepeal kõvasti kahandanud; nüüd hakkab jäine aluskiht uut lumekoormat koguma. Puutüvede ümbrusest piilus teki alt ilmunud ererohelistki: mustikavarred, lehes pohlad ja isegi sõnajala leheotsad. Endine suusarada lookles nagu joonistatult, jäiste triipudena üle männiokkavaiba. Foto: Riina Kindlam
7. jaanuar, nuudipäev, nagu koti sees. Ei mingit kuningas Knudi kroonisära. Aga hästi hubane, vaikne ja mugav on see kott. Pilved on tema vatine vooder ja müts. On olnud 16 päeva jutti kisa ja kära ja lapsi ja jõule. Järsku vaikus, keskendumine tööle, asjade joonde ajamine ja alateadlik ootus, et muudatustega kaasneb ka – miks mitte? – valgus.
Köögist elutuppa minnes oli lausa ehmatus – NII pime enne keskpäeva?! Ei ole torm, südasuvine äiksepilv, vaid lihtsalt kott. Nagu öö hakul. Ning elektrihinnad uuest aastast kallimad kui Soomes, kirjutas leht. Aga meie laiuskraadil ja ilmamudeliga - kuidas sa veel tulukesega, s.t. valgusteraapiaga koonderdama hakkad? Kuuldavasti paljud vanad inimesed elavadki ühe tulukese paistel. Paljud vaatavad telerit pimedas. Seda on näha, kui vaatad õhtuti maju õuest. Kuid alati ja igal pool on neid, kellele mõjub sünkjas pime aeg rusuvalt, kes vajavad abi ja soojuselisa, et õnnelikult kevadeni jõuda.
Kaks küünalt on päev läbi mu kõrval põlenud ja jõulutäht aknal, kuigi targad juba leidsid Jeesuslapse üles. Alles olid vene õigeusu jõulud ja valgusallikad akendes tõstavad jätkuvalt tuju. Tegelikult see hämarus ei pea segama, ta ka kaisutab, kui lased.
Hea on meenutada, et on kohti, kus on pimedam veel. Kujutan ette meist laias põhjakaares tegutsejaid, kus ometi enamik tundub rõõmsalt hakkama saavat (rahulolevad naeratavad norrakad). Meil on vähem pime ja meilgi saab naerda! Kaevurilambiga kiiver või matkajate ja öösuusatajate pea- ehk
otsmikulamp (ingl. headlamp) on tohutult lõbusad. Kui sa ei puksi vastu; ei võitle, põe ja kurda olude üle, siis hämarus kaitseb, nagu urg oma uruhiirt. Harjud ära. "Pea vastu," ütleb seepeale eestlane. Võibolla sain nooruspõlves Kanadas oma patarei päikseenergiast kõvasti laetud, igal juhul minust on saanud uute oludega kohaneja kameeleon. Või on see kromosoomides edasitiksuv pärandimälu?
Siiski, kui läinud laupäeval järsku ilmus päike, ei olnud seegi võõras. Sellistel puhkudel alati hüüame koos: "PÄIKE TULI VÄLJA!" Me teame, et ta on juhukülaline. Ja läinud ta ongi, kuni sära jälle ehmatades rõõmustab. Õnneks on lumi. Uus ja värske kihike. Kelgupark lasteaia koplis suureneb taas.
Kogu jõulukuu oli Eesti kui külmkapp, mis pidevalt vaalasuurusi lumevaalu kasvatas. Siis esimesel jõulupühal saabus järsku sula, mis sulises 5. näärikuupäevani. Suur hangede langus, aga mitte päris mullani. Enne pühi oli kõige paksem lumekiht imekombel Hiiumaal – 39 cm. Praegu näitab
www.emhi.ee lumekaart, et 25 sentimeetrise lumekattega juhib Tuulemäe kagu-Eestis, kuid ida-Hiiumaa ikka pistab rinda. Suusalembed ja lumememmed said vara hoo sisse ja nüüd kibelevad jätkata. Saabugu ning jätkugu teilgi seda emakese looduse tõhusaimat puhastajat-valgendajat. Pakendita ja keemiavaba, mahe tasuta kingitus.
Riina Kindlam, Tallinn
