See artikkel on trükitud:
https://www.eesti.ca/riik-tahab-ajakirjandusele-paitsed-pahe-panna-delfi/article30908
Riik tahab ajakirjandusele päitsed pähe panna! DELFI
06 Jan 2011 EWR Online
Vaiko Vaher
rahvahaal.delfi.ee

Julian Assange oli enne 2006. aastat, täiesti tavaline programmeerija ja häkker. Temasuguseid leidub maailmas miljoneid, ta oli osa hallist massist. Kuid sellel aastal on ta tõusnud tõeliseks meedistaariks. Assange saab rohkem kajastust kui Paris Hilton või mõni muu seltskonnadaam.

Põhjust pole vaja kaugelt otsida, Julian Assange on nimelt 2006. aastal loodud Wikileaksi kõneisik ja looja. Wikileaks on "avalikustamisportaal", mis pakub inimestele võimalust täiesti konfidentsiaalselt avaldada tundlikku informatsiooni, mida inimesed muidu teha ei saaks. Praeguseni on suuremad avalikustamised olnud selle aasta aprillis avaldatud 18 inimese tapmine USA sõjaväe pilootide poolt, ligi 77 tuhande Afganistani sõda ja 400 tuhande Iraagi sõda puudutavate dokumentide avaldamine ning novembri algul alustatud Ameerika Ühendriikidide saatkondade kirjavahetuse päevavalgele toomine.

On mõistetav, et Wikileaksi tegevus astub enamike suurriikide kandadele. Assange´i elu üritavad põrguks teha USA, Suurbritannia, Hiina, Austraalia, Venemaa ja paljude teiste riikide eriteenistused. Samuti üritatakse pidevalt Wikileaksi enda kodulehte sulgeda. Visa, Mastercard, PayPal ja Šveitsi Post on üritanud portaalile annetamise võimatuks teha, lõigates läbi Wikileaksi eluks vajaliku soone, sest Assange´i projekt elatub ainult annetustest ja töötajad selle eest palka ei saa.

Rootsi, mis on tuntud oma üliliberaalsete seaduste poolest ja kust Assange on tihti varjupaika leidnud, on nüüd mehele selja keeranud. 7. detsembril vahistati Assange Inglismaal väidetavate seksuaalkuritegude eest Rootsis. Tegelikkuses süüdistatakse teda veidra Rootsi seaduse abil, mis käsitleb teatud juhtudel kondoomita seksi kui vägistamist. On ilmselge, et mehe vahistamise taga on poliitlised põhjused ja süüdistused on fabritseeritud. Suurriigid tahavad lihtsalt vaba ajakirjanduse suu sulgeda.

Ka Eestis pole seis roosiline, 10. detsembril kuulutas president välja ringhäälinguseaduse, võlakaitseseaduse ja kriminaalmenetluse seadustiku muutmise ehk rahvasuus tuntud ka kui allikakaitse seaduse. Selle seadusega antakse kohtule võimalus määrata ennetustrahv, juhul kui on rikutud inimese au, väärikust või eraelu puutumatust. Näiteks Jaanus Rahumägi oleks saanud kohtu kaudu välja nõuda hiigelsummasid Äripäevalt, kes paljastas tema hämamise majandushuvide deklaratsioonis.

Rein Langi välja käidud seaduse vastu võtmine annab selge signaali, et riik tahab ajakirjandusele päitsed pähe panna. Kas oleme liikumas tagasi "Vaikivasse ajastusse", kus kirjutada võis ainult riigijuhtide tegevusest jaatavas vormis ning ei tohtinud avaldada riigi kodurahule ja ühistahtele kahjulikke teateid?

Abraham Lincoln on öeldnud: "Demokraatia on rahva valitsus: rahva poolt ja rahva huvides". Eesti on demokraatlik riik ja ma ei mõista, kuidas on rahva huvides see, kui iga demokraatliku riigi üks alustaladest, vaba ajakirjandus, suukorvistatakse.

Tahes-tahtmata võtab selline tegevus ära ka noorte soovi ajakirjandust õppida. Kujutan ette, et kümne aasta pärast saab päevalehtedest lugeda peamiselt ainult selliseid asju, kuidas Nissis elab uus võistluskünni Eesti meister või kuidas tädi Jutal on sellel aastal suurepärane kartulisaak. Uurivad lood, kuidas Tuuli Koch viisaskandaali paljastas või äärmiselt emotsionaalne Viktoria Ladõnskaja lugu Eesti hooldushaiglate olukorrast, kaovad ja see on väga kurb, sest see tuimestab ka inimeste maailmavaadet.

Kujutate ette elu, kui kogu meid ümbritsev inforuum koosneks ainult pealiskaudsetest teemadest, mis ei sunni meid mõtlema, järeldusi tegema, sõna võtma? Inimesed nüristuvad ja see viib arengu peatumiseni, sest kuidas te kujutate ette ühiskonda, kus päevast päeva pommitatakse meid uudistega, kuidas mõni liigsuurte silikoonrindadega kuulsus poes käis või mõni narkomaanist lauljatar uue mehe leidis?

Ma tõsiselt loodan, et allikakaitse seadust ei hakata tulevikus tõsimeeli rakendama. Ka 2010. aasta pressivaenlaseks valitud president Toomas Hendrik Ilves on öelnud: "Aga sõnavabadusel on mingi mõte vaid juhul, kui sõnadel on mõju. Demokraatia on ohus ka siis, kui demos ehk rahvas ajakirjanduse sõnu ei kuula ega kuule; kui ajakirjanike öeldut peetakse triviaalseks või irrelevantseks või meelelahutuseks, sest olulistest küsimustest ei kirjutata." Kallis president, kes te ise selle seaduse välja kuulutasite, kuidas te kujutate ette usaldusväärset ajakirjandust, kui ta ei saa kirjutada asjadest, mis on olulised?
Märkmed: