Riigil peab olema eetiline alus Eesti Kirik
Eesti kirikud 25 Apr 2012  EWR
    Trüki   E-post   FB     
 - pics/2012/04/36058_001.jpg
Malle Pärn - 18.04.2012
Rubriik: Arvamus, Kolumn
Merille Hommik


Riigil peab olema mingi eetiline alus. Ühiskonnaelu ei ole võimalik viimsete pisiasjadeni üksikasjalikult ära seadustada, et kõik pahateod oleksid seaduskoodeksites mingite paragrahvide all üles loetud.
Kui see eetiline alus on olemas, siis saab karistada ka seda kurjategijat, kelle sooritatud pahateo kohta ei ole veel konkreetset seadusepügalat koodeksisse kinnitatud. Siis ei saa enam öelda: me ei saa karistada, sest pole seadust. See oleks ometi nii lihtne: igasugune ülekohus teise inimese vastu on ebaseaduslik ja kuulub vähemalt manitsemisele ja heastamisele, raskemal juhul karistamisele.
Aga meil ei ole seda eetilist alust. Meil ei ole üldse enam mingit eetikat. Sest eetika on terviklik süsteem, me ei saa olla eetilised, kui me sellest süsteemist oma elu korraldamiseks vaid üksikud vähem olulised osakesed välja nopime ja nende järgi mõned seadused teeme.
Sellise väljanoppimise tulemus on see, et inimene teeb ilmselgelt kurja, aga teda ei saa karistada, sest meie ülemused ei ole selle kohta seadust teinud. «Ma ei ole rikkunud ühtegi kirjapandud seadust,» ütleb süüdlane. Ja talle ei tehta midagi, ning ta jätkab samas vaimus. Sest koodeksites on alati lugematult palju auke. Ja siis kaitsebki seadus pigem osavat kurjategijat kui selle ohvrit, sest kurjategija on tänapäeval üldjuhul oma ohvrist rikkam ja tunneb paremini kirjutatud seadusi.
Ülekohus ei tohiks kunagi olla seaduslik. Kui riigi seadused kaitsevad ülekohut, siis on see riik ülekohtune. Ebaeetiline tegu ei tohi olla seadusega kaitstud.
Eetilisest alusest lähtuvad eetilised kriteeriumid. Eetilise alusega riigi avalik meedia ei kasuta ebatsensuurseid sõnu ja väljendeid ega avalda labase sisuga artikleid, mis solvavad haritud inimest ja ohustavad veel harimata (noore) inimese ellusuhtumist ja maailmavaadet.
Apostel Paulus ütleb Uues Testamendis, et meil ei ole võitlemist liha ja vere vastu, vaid vaenuliku ja ohtliku vaimu vastu, mis tahab meid endale allutada ja meie hinge hävitada.
Selle vaenuliku vaimu huvides on kõigepealt nihutada paigast ära meie eetilised kategooriad, mis meid selle vaimu pealetungi vastu kaitsevad. Mida madalamale me langetame oma eetilise kõrgushüppelati, seda enam anname ennast selle vaenuliku vaimu meelevalda. Inimese elu peaks olema nagu mäkketõus, aga meie liugleme poliitika, kultuuri ja meedia juhtimisel mäest alla.
Kahtlemata ei ole võimalik kogu ühiskondlikku rumalust korraga likvideerida. Aga me peame õpetama inimesi, kuidas ennast selle salakavala vägivalla vastu kaitsta. Just see on meie tänapäevas kristlaste ja kiriku otsene ja peamine ülesanne.
Riik ja kirik ei tohi olla omavahel vastuolus. Kui riik tõrjub kirikut, siis ta heidab avalikult kõrvale kõik eetika ja moraali. Sest kirik taipab eetika ja moraali hiiglaslikku tähtsust inimese elus.
Ent kumbki ei tohi olla teise suhtes alluv – riik kiriku alluv või kirik riigi alluv. See ongi sisuliselt see, mida meil tinglikult nimetatakse riigi ja kiriku lahutatuseks. Aga nad ei tohi olla päriselt lahus. Nad peavad olema sõbralikud partnerid, töötama koos, sest neil on teineteisele pakkuda palju sellist, mida neil endal ei ole. Riik organiseerib ja korraldab inimestevahelisi suhteid, kirik annab selleks suuna ja mõtte.
Inimene on homo religiosus, kui ta on homo sapiens. Kui ta tahab olla vaistudest lähtuv loom, siis tal ei ole teadlikku religiooni vaja. Sest religioon on meie vaistudes iseenesest sees, maailmas pole ühtki uskmatut olendit ega objekti.
Lilled ja puud, meri, kivid, kassid, lehmad, putukad, kalad – kõik elavad selles ühtses süsteemis, mille meie Looja Vaim (nagu me teda tinglikult nimetame) on siin maa peal ringlema pannud. Ainult inimene tahab olla ise omaette, ta hülgab koguni oma terved vaistud ja tahab teha seda, mida ta oma rumalus talle dikteerib. Ja see on meid viinud ummikseisu, hukkumise äärele.
Kirik on ühiskondlike olude sunnil ja osaliselt ka omaenese vigadest lähtuvalt liialt getostunud, klubistunud, sagedasti peab ennast paremaks nendest, kes on väljaspool kirikut. Ta on küll suutnud omaenda hinge hoida «keisrile ohvriks andmise eest», aga ei ole suutnud oma rahvast selle eest hoida ega hoiatada.
Kirik on prohvet oma rahva jaoks, tema võtab vastu ilmutuse ja selle kuulutamise käsu ja ta peab seda ilmutust edasi andma. Kirik on oma rahva süda ja südametunnistus.
Kirik peab aitama riigil seda eetilist alust ehitada, sest eetika on kirikule tuttavam kui riigile. Kirik ei tohi vaikida, kui riik rahvast üle sõidab.
 
    Trüki   E-post   FB     
SÜNDMUSED LÄHIAJAL
Aug 22 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 23 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 24 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 25 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool
Aug 26 2017 - Muskokas
Kotkajärve Metsaülikool

Vaata veel ...

Lisa uus sündmus